Suured mehed nutavad

Saksa rahvuskoondise väravavaht Robert Enke treeningul veidi aega enne vabasurma minekut. Tema surm käivitas arutelu, kas sportlasel ei tohigi olla nõrkusi. Foto: Reuters / Scanpix

Saksa rahvuskoondise väravavahi Robert Enke vabasurm põhjustas Saksamaal šoki.

Visanud ennast täpselt läbimõeldud ja ettevalmistatud plaani kohaselt rongi alla, käivitas Enke juba ammu oodatud ühiskondliku debati selle üle, kas sportlastel polegi õigust inimlikele nõrkustele.

Samuti arutletakse selle üle, kui palju tohivad auahned vanemad, õpetajad või treenerid lastelt nõuda – tihtipeale püüavad ju kasvatajad elada noorte kaudu välja unistusi, mida nad ise ei olnud võimelised oma elus täitma.

Robert Enke kannatas aastaid edusurve ja ebaõnnestumise hirmu all. Peale selle lisas südamehaige pisitütre surm kolm aastat tagasi tema hingele veel koormust.

Sportlase isa, psühhoterapeut Dirk Enke ütles Der Spiegelile antud intervjuus: “Minu poja elus mängis hirm väga suurt rolli. Hirm selle ees, et ta ei täida temale seatud lootusi ja ootusi juba siis, kui treener pani ta noore jalgpallitalendina mängima suuremate gruppi. Väravavaht kannab aga tihtipeale vastutust mängu kaotuse eest, kuigi jalgpall ongi ju meeskonnamäng, kus igal mängijal on oma roll.”

Robert Enke elus puudus põgenemistee, ta oli muutunud oma armastatud spordi vangiks, tal polnud ei jõudu ega julgust seista oma inimlike nõrkuste eest.

“Kui depressioon oli eriti tugev, ei võinud Robert üldse profijalgpallurina töötada, ta tundis õudust selle ees, et vastane lööb palli tema väravasse,” rääkis isa. Seetõttu olevat ta mõni nädal tagasi soovitanud pojal minna psühhiaatriakliinikusse ravile. Kuid Robert Enke keeldus, põhjendades seda sellega, et juhul, kui tema psüühilised probleemid tuleksid avalikkuse ette, oleks vutimänguga lõpp.

Robert Enke ei olnud suuteline teadvustama, et inimene pole masin ja et ka sportlasel on õigus kaotada, olla nõrk, ebatäiuslik.

Saksa jalgpalli rahvuskoondise peatreener Joachim Löw, mänedžer Oliver Bierhoff ja kapten Michael Ballack kirjutasid nekroloogis: “Me kõik oleme šokis. Meil pole sõnu. Läheb veel kaua aega, enne kui tajume oma sõbra liiga varajast surma. (...) Robert oli erakordne sportlane, suurepärane inimene. Tema äraminekuga kaotasime oma sõbra. Mitte keegi meist ei tunne, et võime praeguses olukorras lihtsalt niisama minna üle päevakorrapunktide juurde. See on hetk, kus ka jalgpall peab mängu katkestama.”

Suured tugevad mehed, keda publik on harjunud nägema tasakaalukaina, isegi üleolevatena, ei pidanud ei pressikonverentsil ega jumalateenistusel vajalikuks varjata oma pisaraid.

Robert Enke sõnum oli kohale jõudnud, kuigi liiga hilja. Inimest, keda armastasime, ei ole enam. Jalgpalluri vabasurm demonstreeris meile kõigile kaunistamata ja traagiliselt, kuidas ühiskond kasutab oma huvides ära inimesi, võttes neilt ainult endale kasuliku.

Saksamaal liiguvad jalgpalliäris hiiglasuured summad. Tippsport on täiuslikult organiseeritud, isiklikele tunnetele või inimlikele rammetustele ei ole siin ruumi.

Jalgpallurite kohustus on kätteõpitud perfektse koreograafia abil tekitada vutisõprades (õnne)tundeid, pakkuda neile unustamatut meeleliigutust, sest muidu jääksid staadionid ja seega kassad tühjaks.

Sportlased ei tohi väljakul lubada endale mingeid tundeavaldusi, sest vastasel korral karistab neid vahekohtunik. Kuid ka väljaspool staadioni pannakse jalgpallurite suud miljonite lepingueurodega kinni, spordiklubide juhtkonnad peavad ennast jumalateks, eri arvamusi käsitletakse “riigireetmisena”.

Seda sai oma nahal tunda Schalke ründaja Kevin Kurnyi, kes pahameelest selle üle, et teda polnud nimetatud rahvusmeeskonna mängijaks, lahkus omavoliliselt staadionilt. Sellele järgnes karistus: tõenäoliselt ei või Brasiiliast Saksamaale tulnud mees enam kunagi mängida oma kodumaa tiimis. Kurnyi pole ainukene.

Äsja määrati Bayern Müncheni mängijale Philipp Lahmile 50 000 euro suurune trahv, sest ta julges kritiseerida klubi juhtkonda.

Absoluutselt on keelatud avalikult rääkida sellest, mis toimub fassaadi taga. Kui mängija on väljakul edukas, pigistatakse silmad kinni selle ees, kui ta peksab kodus oma naist, tal on tõsised alkoholiprobleemid või sügav depressioon, nagu nüüd Robert Enkel ja enne teda Sebastian Deisleril.

Masenduse vastu ei aita aga teatavasti kontol olev rahahunnik ega luksusvilla ette pargitud noobel auto.

Kuigi sportlased võivad rahus avalikkuse heakskiidul jääda staadionile tulemata näiteks jalanikastuse pärast, on psüühilised probleemid praeguseni veel tabu.

Pärast Robert Enke vabasurma kogunes pühapäeval Hannover 96 staadionile 40 000 inimest. Vabasurma valinud jalgpalluri leinatalitus oli suurim, mis Saksamaal siiani on korraldatud. Loodetavasti aitab see ühiskonnal hakata teisiti mõtlema ja annab moodsas, edule suunatud ühiskonnas ruumi nõrkustele ja kukkumistelegi.