:format(webp)/nginx/o/2019/10/22/12677631t1ha436.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/01/09/15820719t1hbfa2.jpg)
Mida teevad noored linnainimesed, kui ümbrus ahistab ja hing ihkab rohelust? Marko Veinbergs ja Üllar Kuhi otsustasid kuus aastat tagasi otsida koha, kus kasvatada ise toitu ja luua oma põllunduslik paradiis. Lääneranna vallas Kalli külas asuvast Kalda talust sai nende uus kodu, mis andis võimaluse rajada katseline Igiaed.
Esialgu soovisid mehed leida kodu pealinna lähistel, sest töökohad näisid jäävat kõik Tallinna ümbrusse. "Tundus, et noore inimese elu peab olema Tallinnaga seotud. Valik oli aga masendav ja midagi sobivat ei leidnudki. Siis otsustasime vaadata, mis üldse Eestis saada on," meenutab Üllar.
Kalda talu müügikuulutus hakkas silma just kinnistu maastiku pärast. "Siin on mägisust ja sopilisust, privaatsus ja mets – väga äge kombinatsioon. Lootsin ainult, et keegi seda meie nina alt ära ei osta," muigab Üllar. Ta lisab, et 3,7hektarisel kinnistul asuv elamu tundus algul suur, kuid nüüd on nad sellega harjunud.
Talu ise on rajatud juba 1888. aastal, kuid kunagise rehealuse ja lauda asemele on hiljem kerkinud omanäoline elumaja. Kuna eelmine omanik oli ehitusinsener, erineb hoone lahendus tavapärasest: teise korruse kolmnurkkatuse alla rõdule paistab hommikupäike, samuti langeb see esimese korruse terrassile. "Siin on kõike ja igast ajastust," kinnitab Marko.
/nginx/o/2025/06/05/16895666t1hb9f0.jpg)
Vastsele Kalda talu pererahvale selgus peagi, et eelmine perenaine oli hoolitsenud majaesise iluaiakese eest, kuid ülejäänud kinnistu oli jäänud looduse meelevalda.
Tallinna ülikoolis bioloogiat õppinud 31aastane Marko on veendunud, et keegi talu varasematest elanikest pidi olema botaanikahuviline. "Kui me siia kolisime, loendasin kokku 64 liiki puid ja põõsaid. Praeguseks on neid lisandunud," tõdeb mees, kes töötab botaanikaõpetajana Tallinna tervishoiu kõrgkoolis. Pealinna sõidab ta ainult nii palju, kui vältimatult tarvis. "Logistiliselt on meie asukoht suurepärane: elame justkui võsas, aga internet ja mobiililevi on väga hea, maantee kohe kõrval. Kui kiiresti piima vaja, käime Lõpel, aga enamasti toome toidukraami Pärnust," märgib ta.
Valge bioloogia – pipeteerimine, tilgutamine ja analüütiline keemia valges kitlis – see pole minu maailm. Mind huvitab roheline bioloogia: kõik, mis on roheline ja vingerdab.
Marko Veinbergs, botaanik
Tavatu vaatepilt on seegi, et mehed veedavad suure osa vabast ajast peenramaal mütates. "Ilmselt sain selle pisiku emapiimaga kaasa, juba lapsena kasvatasin aknalaual tomateid ja saialilli. Mänguasjapoe asemel kippusin aiandisse. Seemned lummasid mind juba siis – müstika, kuidas ühest pisikesest terast kasvab taim," meenutab Marko. Pärast ülikooli lõpetamist oli tal valida laboritöö variantki, kuid see ei köitnud. "Valge bioloogia – pipeteerimine, tilgutamine ja analüütiline keemia valges kitlis – see pole minu maailm. Mind huvitab roheline bioloogia: kõik, mis on roheline ja vingerdab," seletab ta.
Üllar töötas varem kuus aastat restorani Rucola peakokana. Maale kolimise järel leidis ta endale uue ameti ja on nüüd Täkupoisi restoranis kondiiter. "Töö käib vahelduva graafikuga – üks nädal lühike, teine pikk – ja see sobib mulle hästi. Enam ei kujutagi ette, et peaksin esmaspäevast reedeni järjest tööl käima," lausub ta rahulolevalt.
/nginx/o/2025/06/05/16895679t1h3858.jpg)
Marko ja Üllari suur eesmärk on, et suurem osa toidust tuleks oma aiast. Tarbeaeda täiendavad nad igal aastal, aga toidulaud rikastub koduloomadegi arvelt: karjas jooksevad ringi küülikud, kanad, pardid ja vutid. Tulevikus võiks Marko arvates lisanduda faasan või isegi paabulind. Piimakarja pole esialgu plaanis, kuigi kitsede pidamise peale on mõeldud. "Aga nendega tuleb iga päev tegelda," põhjendab Marko, miks kitsi majapidamises veel ei näe.
Loomade suhtes valitseb peres kindel kokkulepe. Need, kes saavad nime, elavad väärikalt vanaduseni. "Neid loomi me ei söö," kinnitab Marko.
/nginx/o/2025/06/05/16895669t1hea21.jpg)
Kuigi vana aed oli üsna võssa kasvanud, võis täheldada selle algstruktuuri. Kalda praegune pererahvas lähtub aia hooldamisel permakultuuri põhimõtetest ja taimede tegelikest vajadustest. "Oleme veidi esteedid: iluaed jääb majale lähemale, tarbeaed selle taha," selgitab Marko, kellele igal taimel rääkida oma lugu.
Aia suurimaks harulduseks peab Marko ligemale poole sajandi vanust sulgjat tariõit (Staphylea pinnata). "Teda on Eestis väga vähe. Viljad meenutavad välimuselt füüsalit, aga maitse sarnaneb pistaatsiapähkliga. Meil on ta kenasti talved üle elanud," rõõmustab ta. Samas piirkonnas kasvavad ka Tatari kuslapuu, ebatsuuga ja seeder.
Ostsime kümme valgeamuuri. Minu silmis oli nende tiiki laskmine ökokatastroof: nad sõid kogu taimestiku ära.
Marko Veinbergs, Kalda talu peremees
Hoovis leidub lehiseid, metsviinapuid ning mitut liiki pähklipuid: Kreeka, Mandžuuria ja hall pähklipuu. "Päris paljud taimed on pärit Kaug-Idast. Kahtlustan, et talu varasemal omanikul võis olla seos Tallinna botaanikaaiaga," oletab Marko.
/nginx/o/2025/06/05/16895673t1h8693.jpg)
Krundi tagaosas peegeldab taevast ristkülikukujuline allikaveetoiteline veesilm, mis kuumadel päevadel jahutust pakub. Talu uued elanikud tõid sinna eri kalaliike, kuid ühe valikuga tehti viga. "Ostsime kümme valgeamuuri. Minu silmis oli nende tiiki laskmine ökokatastroof: nad sõid kogu taimestiku ära," tunnistab Marko ja lisab, et tunneb end selle pärast siiani halvasti. "Siin kasvasid penikeeled, hundinuiad, vesiroosid ... Elurikkus oli väga suur. Nüüd on see peaaegu null. Amuuridele tuleb nüüd lisatoitu anda, sest veetaimi enam pole." Õnneks söövad need kalad meelsasti ka värsket heina, näiteks naati.
/nginx/o/2025/06/05/16895675t1hb97e.jpg)
Veesilmaga kaasnevad sageli sääsed, kuid sellele murelegi on Kalda talus leitud lahendusi. Marko laseb soojade ilmade saabudes akvaariumikalad tiiki, kus nad hävitavad sääsevastseid. "Juba lendavaid sääski söövad metsalinnud, kanad või vutid. Kui aga endal on vaja leevendust, aitab meliss, kui see peos puruks mudida ja nahale määrida. Kui juba sügelev kupp tekkinud, aitab sellele kuuma lusika asetamine."
Kaitseks puukide eest soovitab Marko kasutada tuntud putukatõrjevahendit Off. "Mõlemad oleme sel aastal borrelioosi läbi põdenud," lisab Üllar.
Aiamaa plaanimine algas nullist
Seal, kus praegu laiub aed, asus kunagi heinamaa, mille servas kõrgunud kivihunnik. Botaaniku mõttetöö viljana on aed hakanud igal aastal igas suunas laienema. "Planeerimine käib mõttes kogu aeg, isegi Tallinnas jalutades," tunnistab ta. Just nii tekkis idee kanda kivikuhi ükshaaval laiali ja ääristada kividega peenrad.
/nginx/o/2025/06/05/16895672t1hf010.jpg)
"See on pidev mõttetöö ja katse-eksituse meetodi järgimine. Ma võin ju haritud olla, aga elukogemust on vähe. Kuni Alzheimer ei koputa, ma midagi kirja ei pane," muigab Marko, kui jutt märkmete tegemiseni jõuab.
Ka niitmine ei käi Kalda talus tavapäraselt. Taimedele antakse vahepeal aega rahulikult kasvada. "‘Murumaali teeme suve jooksul mitu korda ümber. Niidutaimede õitsemise ajal me ei niida: siis pole vaja neid hiljem endal külvata," selgitab botaanik. Parajasti ootab pererahvas, et ilmuksid käpalised.
Aeda on istutatud mitut liiki viljapuid, ebaküdooniaid ja sõstraid. Köögiviljaaias torkavad praegu silma eelkõige küüslauguvarred. Maasikataimed on istutatud justkui vaba käega, porgand ja peet külvatud risti-rästi. "Siia tuleb kurgiala, seal on meloni ja arbuusi kasvukoht. Kõrvits – see on igal pool perifeerias ehk võsa vahel," viipab Marko kaugusse.
/nginx/o/2025/06/05/16895674t1hd30c.jpg)
Kraavikaldalt leiab nii lille- kui vaarikapeenra. Seal kasvavad kõrvuti mets- ja taasviljuvad vaarikad, mis annavad marju isegi novembris. Katseks on osa vaarikataimi palmikuteks põimitud, nii moodustuvad justkui puuvõrad. "Metsvaarikad on hooldatud peenras suuremad kui looduses, aga maitse poolest isegi paremad," selgitab Marko, miks need koduaeda toodud on.
Enam ei kujutagi ette, et peaksin esmaspäevast reedeni järjest tööl käima.
Üllar Kuhi, Kalda talu peremees
Aiapidamise jäägid saavad uue elu: rohitud taimed lähevad otse multšiks või komposti. "Permakultuur on lihtne: katseta, leiuta, vaatle, avasta. Ei pea raamides kinni olema. Mina lasen umbrohul vabamalt toimetada, sest sisuliselt on umbrohi kellegi toit," avab Marko oma aednikufilosoofiat.
Tulbipeenar, mis kõlbab toidulaualegi
Ükskõik kuhu Kalda talu aias vaadata, silmab eri värvi ja kujuga õitsevaid tulpe. Sibulad on pärit Hortese aianduskeskuse lõpumüügilt. "Neid müüdi kilohinnaga, võtsin igast sordist ühe sibula, kokku umbes 100. Need paljunevad nüüd iseenesest. Sügisel võtan üles, kevadel panen uuesti mulda. Eesmärk on – piltlikult öeldes – miljon tulbisibulat," seletab Marko.
/nginx/o/2025/06/05/16895667t1ha276.jpg)
Küsimusele, miks tulbid kasvavad just köögiviljapeenras, on botaanikul vastus varnast võtta. "Tulp on ka köögivili. Hollandlased pääsesid kunagi näljahädast tänu tulbisibulatele: neid kuumutades saab süüa. Eestis näiteks on kevaditi söödud kanakoolet," teab Marko. "Tulbi kroonlehedki sobivad salatisse, eri värvi lehed maitsevad isemoodi. Aga lillega ei maksa siiski liialdada."
Kalda talu eksperimentaalse aia nimi – Igiaed – pärineb Marko enda luulekogust, kus kõik pealkirjad on kuuetähelised liitsõnad. "See nimi sobib hästi siinse permakultuurse lähenemisega. Igiaed tähendab mõtestatud ala – aeda, millel on eesmärk. Meie aia eesmärk on kesta ja olla haridusliku väärtusega," selgitab õppejõud, kes toonud siia oma tudengeidki.
Mõiste "võsaviljelus" võeti kasutusele, kui lauda taha rajati uus põllulapp, mille tarvis võeti maha lepavõsa. "Lepad elavad sümbioosis lämmastikku siduvate bakteritega, seega on lepiku muld väga viljakas," põhjendab Marko. Esialgu pole sel alal veel palju näha, kuid seemned on mulda susatud: mais, päevalill, suhkrupeet, kõrvits ja kartul. "Augustiks peaks siin olema korralik Tootsi peenar," loodab Marko.
/nginx/o/2025/06/05/16895671t1hbd41.jpg)
Metskitsede ja -jäneste vastu Kalda talu ei tarastata. Marko ei vaeva sellega oma pead. "Kui tulevad, siis tulevad ja söövad ära – midagi teha ei ole. Naabrinaine, kes on mu mentor, ütles kord: kes tahab kasvada, see kasvab. Ja nii ongi," võtab ta asja rahulikult.
Väetis tuleb oma talust. "Küülikukaka on kõige parem. Nagu hobusesõnnikut saab seda otse taimedele panna, aga see pole nii kole, meenutades valmis graanulit," seletab Marko, miks just see väetis Kaldal au sees on.
Viljapuuaias kannavad vanad õunapuud ja jõudsalt sirgub ka õpilaste kingitud virsikupuu. Hiljuti näitas esimesi õisi magnoolia. Esimestel aastatel elas vanas laudas isegi kodukakk, kes laulis veebruariõhtutel. "Ajast, kui siin aasta ringi elame, pole me teda enam näinud. Eks ta kolinud metsa," arvab Marko.
Haljastuse tarvis paljundab Marko ise taimi. Usin rohevahetus käib naabritega ja vahel satub midagi huvitavat peale küsimist näppama aianditest või mõne aia äärest. "Ei maksa unustada, et taimed paljunevad ise ja sageli väga kiiresti," lisab ta õpetlikult.
Kalda talus sünnivad peenrad vahel aletegemise tulemuselgi. Aastaga kogunenud oksad ladustatakse virna ja põletatakse. Just nendesse vanadesse lõkkekohtadesse tekivad kasvualad, kus tunnevad end hästi päevalilled, siilkübarad, sügislilled, astrid ja lupiinid. "Lupiinid külvasin seemnest. Samamoodi lepaga on tegemist on väga hea lämmastikku siduva taimega: juurbakterite abil muudab see mulla viljakamaks," selgitab Marko ja näitab metsavahel "kartulipeenart".
/nginx/o/2025/06/05/16895670t1h5e7b.jpg)
"Kuskilt foorumist lugesin arvamust permakultuuri kohta: "Mina ei taha, et minu aed näeks välja nagu risulinnupesa." Aga mina küll tahan," naerab botaanik. "Sellise aiaga ei ole trennis vaja käia, aiatöö ongi trenn."
Marko ja Üllari pikem siht on kujundada Kalda talust midagi Tartu botaanikaaia laadset – paik, millel on ühtlasi hariduslik väärtus. "Kui siin kunagi on rohkem arenenud ja näitamist vääriv aed, siis küllap on külalisedki oodatud," usub Marko, kelle eluviis ja hobi põimuvad koduaia roheluses tervikuks.
