Moldova ikka presidendita

Sel esmaspäeval pidanuks Moldova saama endale uue presidendi. Kuid paraku läks nii, nagu oligi arvata. Ehk siis president jäi valimata ja riik jätkab loksumist pikaleveninud poliitilise kriisi lainetel.


Ühest küljest võiks öelda, et see on ju hea, kuna läks täpselt nii, nagu ennustasin. Teisest küljest oleks selline ütlemine äärmiselt küüniline. Pealegi oletasin, et Moldova kommunistid võivad teha ratsukäigu ja lasta presidendivalimistel siiski toimuda.



Lühikeseks meeldetuletuseks: Moldovas valib senise põhiseaduse kohaselt presidenti parlament ja selleks peaks kokku saama 2/3 häältest. 101-liikmelisest parlamendist seega 61. Kuid valitseval koalitsioonil on välja käia ainult 53 häält. Kommunistidel on ülejäänud 48.



Viibisin vahetult enne otsustavat valimispäeva Moldovas. Kohalik ajakirjandus ja eksperdid oletasid üksteise võidu, kas kommunistide liider, endine president Vladimir Voronin lubab kommunistidel hääletuse ajaks saali jääda.



Veel esmaspäeva hommikul räägiti sellest kui tõsisest võimalusest, et kommunistid lubatakse urnide juurde ja vajaminevad kaheksa häält leitakse. Kuid paraku nii ei läinud.



Vastavalt põhiseadusele peab president parlamendi nüüd laiali saatma ja välja kuulutama uued parlamendivalimised. Kuna aga ka eelmised presidendivalimised ebaõnnestusid, siis pole Moldoval presidenti, vaid selle kohusetäitja – parlamendi esimees Mihai Gimpu.



Omamoodi veidra ülesandena peab seega parlamendi spiiker ise parlamendi laiali saatma. Uued valimised saavad aga toimuda alles aasta pärast eelmist laialisaatmist ehk 16. juunil 2010. Seni jätkab vana seltskond toimetamist.



Pole imestada, et sisuliselt juba laialisaadetud parlament soovib nüüd põhiseadust muuta. Eelkõige arutatakse presidendivalimise korra muutmist. Laual on kaks võimalust: kas muuta presidendivalimine parlamendis lihtsamaks (et vaja ei läheks mitte 2/3, vaid ainult pool häältest) või siis anda valimisõigus üldse otse rahva kätte.



Muude mullistuste kõrval kütab ka kirgi Gimpu ehk praeguse presidendi kohusetäitja soov muuta põhiseaduses keele nimetust. Gimpu on nimelt väitnud, et tunneb end rumeenlasena ja soovib, et moldova keele asemel oleks põhiseaduses kirjas rumeenia keel.



Soov moldovlasi rumeniseerida pole aga nii väga üksmeelne. Kõige enam on sellele soovile vastu Moldovast lahku löönud killuke ehk Transnistria. Selles Moldova ja Ukraina piirialal paiknevas kitsas de facto riigis elab üsna võrdselt moldovlasi, ukrainlasi ja venelasi ning nende peamine pretensioon Moldova suhtes ongi rumeenia keele pealesurumine.



Transnistria separatismi keskne õigustus kõlabki nii: soovime rääkida oma keelt! See, et tegelikkuses valitseb seal vene keel, polegi nii oluline.



Mis muudab kogu mängu eriti põnevaks, on see, et mõlemal pool – nii Chisinaus (ehk Moldovas pealinnas) kui Tiraspolis (Transnistria keskuses) räägitakse põhiseaduse muutmisest ja presidendivalimistest.



Kahe poole senised tipp-poliitikud pole seni omavahelises dialoogis kuigi edukad olnud. Moldova praegune presidendikandidaat Marian Lupu ja Transnistria võimuvahetust taotlev poliitik Jevgeni Ševtšuk aga kohtusid hiljuti. Mõlemad mehed viibisid üheskoos Moskvas Vene võimupartei Jedinaja Rossija kongressil. Maailm on imeline, kas pole?

Tagasi üles