Pärnu üksik-jalaväepataljon valguses ja varjus

Lahtiste uste päev Pärnu garnisonis pataljoni sünnipäeval 21. novembril. Kaitseväelastega vahetult suheldes kasvab noorte kaitsetahe mühinal. Ants Liigus Foto: parnupostimees.ee

Üle-eestiliselt tuntud Pärnu üksik-jalaväepataljoni (rahvasuus Rebase pataljon) on külastanud kõrged ohvitserid, riigikogu riigikaitsekomisjon ning üleeile riigikaitse kõrgeim juht president Arnold Rüütel. Käimata on peaminister Andrus Ansip ja kaitseminister Jürgen Ligi.

Möödunud aastal tähistas garnisoni sõjaväelinnak 100 aasta juubelit. Just 1905 valmisid Krasnojarski kasarmud, kus 1918. aastani paiknesid tsaariarmee allüksused.

1918-1940 olid ”Lembitu kasarmud“ Eesti kaitsejõudude käes. 21. novembril 1918 loodi Pärnus 6. jalaväepolk, mille koosseisus võitles Vabadussõja rinnetel umbes 6500 meest Pärnust ja Pärnumaalt. 16 ohvitseri ning 256 reameest andsid isamaa eest elu. 1. novembrist 1929 kuni 19. septembrini 1940 dislotseerus Pärnus 6. üksik-jalaväepataljon. Seejärel jagasid pinda 1940-1992 Punaarmee, Saksa sõjavägi ja seejärel pea pool sajandit Nõukogude armee.

1993. aastast on sõjaväelinnak taas Eesti kaitsejõudude valduses. Aasta pärast viimase tibla lahkumist ja ruumide põhjalikku tuulutamist asus kasarmutesse Pärnu üksik-jalaväekompanii, 1. maist 1997 reorganiseeriti see üksik-jalaväepataljoniks ning 1. aprillist 2003 jalaväe väljaõppekeskuseks Pärnu üksik-jalaväepataljon (JVÕK Pärnu ÜJP).

Heitlik kaitsepoliitika

Seisuga 20. aprill 2006 oli jalaväepataljoni koosseis täidetud järgnevalt: ohvitsere 26 (kohti 30) – 87 protsenti, allohvitsere 60 (67) – 90 protsenti, sõdureid 3 (3) – 100 protsenti, ametnikke 17 (18) – 94 protsenti, töötajaid 36 (36) – 100 protsenti. Kokku 142 (154) – 92 protsenti, ajateenijaid 219 (257).

Riigikaitse ei ole odav, mistõttu arenenud riikides plaanitakse väeosade asukohad pikaks ajaks ette, et vältida asjatuid kulutusi. Kaitsepoliitika nurgalt vaadatuna on Eesti üks rikkamaid riike maailmas, sest saab lubada heitlikku kaitsepoliitikat.

Juba 2001. aasta septembris saadeti kaitseväe juhatajale kontradmiral Tarmo Kõutsile riigikaitsestruktuuride paiknemise perspektiivkava. Selles on öeldud, et 2005. aastast jätkub Meegomäe lahingukooli vanemallohvitseride ja reservohvitseride õpe Pärnu üksik-jalaväepataljoni territooriumil. Selle ajani toetab Pärnu ÜJP Viru ÜJPd brigaadide ettevalmistamisel.

Rutt pataljoni sulgemisega

”Kaitsejõudude struktuur ja arenguplaan kuni aastani 2010“ (KSAP) näeb ette Pärnu ÜJP sulgemise käesoleva aasta lõpuks. Eesti valitsuse (Juhan Parts) korraldus selleks on 27. märtsist 2004. Sellele vaatamata jätkus maksumaksja raha kulutamine Pärnu väljaõppekeskusele. 2004. aasta lõpul valmis ambulants, millele kulus 9,9 miljonit krooni. 11. novembril 2005 kinnitas minister oma määrusega kutsealuste kutsumise Pärnu ÜJPsse 2006. ja 2007. aastal.

KSAP on olemuselt strateegiline dokument, mille taktikaline rakendamine on täpsustatud eri taseme planeerimisdokumentides, millest tähtsaim on ”Kaitseväe ja Kaitseliidu viie aasta arengukava 2007-2011“.

Kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõuts on aastal 2004-2006 esitanud kaitseministeeriumile neljal korral ettepanekuid JVÕK Pärnu ÜJP kohta. Ühelegi kirjale pole admiral vastust saanud.

Peamine põhjus, miks JVÕK Pärnu ÜJPd ei saa sulgeda, on KSAPs ettenähtud infrastruktuuride areng ebapiisavas mahus. Tavakeeles öelduna ollakse plaanidest maas kasarmute renoveerimise ja ehitamisega. Seetõttu on tehtud ettepanek lükata pataljoni sulgemine edasi 2009. aastasse.

Teine oluline Pärnu ÜJP kasuks rääkiv tegur on väljaõppe kõrge tase. Kolmandale momendile osutas Pärnu Postimehes riigikaitsekomisjoni aseesimees Trivimi Velliste. Pärnu ÜJP sulgemisega ei jääks Lääne-Saarte erikaitsepiirkonda baasväeosa, mistõttu mobilisatsioon muutuks senisest oluliselt keerulisemaks.

Vähem tähtis pole seegi, et Pärnu ÜJP likvideerimisel lahkuks lepingulisest tegevteenistusest umbes 40 protsenti pataljoni 26 ohvitserist ja ligi 80 protsenti 54 allohvitserist, see tähendab, et üksuse ettevalmistus uues kohas ei oleks võimalik.

Rääkimata pataljoni kolimisega kaasnevast üle 230 miljoni kroonisest lisakulust.

Tsaariaegsed tingimused

Pärnu ÜJP korralikes teenistustingimustes on veendunud kõik peale Ansipi ja Ligi. Tallinna garnisonis on kolm tunduvalt halvema infrastruktuuriga väikest väeosa (vahi-, side- ja tagalapataljon), mille tingimused ei ole Pärnuga võrreldavad.

Pärnu maavanem Toomas Kivimägi kinnitas äsja presidendile, et maakond on igati valmis lahendama pataljoni harjutusala küsimusi, mistõttu jutud väeosa ja kohalike omavalitsuste vastuseisust ei vasta tõele.

Väljaõppekeskuse kaotamine Lääne-Eesti piirkonnas vähendaks oluliselt kaitseväe kaadrikaitseväelaste värbamisplatvormi. Juba praegu on kaitseväe personali juurdekasv kriitiliselt väike. Kriisi süvendamisele aitab kaasa kaitseminister Jürgen Ligi määrus 28. märtsist 2006, mis vähendab ajateenistusse kutsutavate arvu. Seetõttu pole mõeldav, et Eesti suurendaks oma osalust välisoperatsioonidel 350 meheni, vaid tuleb jääda 250 kaitseväelasega.

Väljaõppekeskused moodustavad vajaliku süsteemi, mis võimaldab saavutada koostöövõime NATO vägedega. See süsteem ei tooda üksikvõitlejate massi, vaid kriisi- ja sõjaaja üksusi ehk toimub üksusepõhine väljaõpe.

Olukorras, kus “KSAP 2010” infrastruktuuri ettevalmistuskava ei täideta (2006. aasta märtsis oli kaitseväel 333 ajateenijate majutuskohta vähem), ei ole võimalik Pärnu ÜJPs ettevalmistatavaid üksusi väiksemate osadena teistes keskustes ette valmistada.

Rahvas, kaitsejõud, turvalisus

Pärnumaa soodne sotsiaalne keskkond on oluliselt soosinud kaadrikaitseväelaste teenistusse astumist Pärnu ÜJP väljaõppekeskuse kaudu: kaitseväe õppeasutustesse, muudesse väeosadesse, Kaitseliitu. Pärnumaalt pärit mehed on aktiivsed rahuvalves.

Pärnumaal on olnud erakordselt tugev sotsiaalne side kaitseväe ja rahva vahel.

Esmase sideme loovad kaitseteenistuse läbinud reservväelased. Vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon Kaitseliit on sotsiaalseks sidemeks regionaalsel tasandil. Ja otse loomulikult ei saa alahinnata riigikaitseõpetust koolides. Ent kaitseväelase-õpilase vahetut suhtlemist ei saa kuidagi võrrelda riigikaitseõpetajatega, kes on läbinud vastavad kursused. JVÕK Pärnu ÜJP õpetab riigikaitset mitmes üldhariduskoolis, peale selle külastatakse väeosa ja riigikaitse lühitutvustusi tehakse koolidele mitu korda nädalas.

Mõistagi pole kaitseväe peaülesanne rahuajal turvalisuse tagamine. Ometi on õigus riigikogu liikmel Mark Soosaarel, kes korduvalt on viidanud Pärnu haavatavusele loodusjõududest. 9. jaanuari 2005 üleujutuse puhul olid Kaitseliidu Pärnumaa malev ja JVÕK Pärnu ÜJP kiire edu ja abijõu valem. Kaitsevägi peab osalema kriisisituatsioonides päästetöödel.

Pseudokokkuhoid

Kaitseministeerium väidab, et Pärnu väljaõppekeskuse käigushoidmiseks üksi oleks tarvis investeerida 105 miljonit krooni. Vale. 18. augustist 2004 on kirjas spetsialistide arvamus: olemasoleva staabi rekonstrueerimine majutus- ja õppehooneks (18 miljonit krooni), nn punase maja rekonstrueerimine staabihooneks (umbes 20 miljonit) ja väeosast 15 kilomeetri kaugusele 300 meetri pikkune lasketiir (kaheksa miljonit). Lisainvesteeringuid seega 46 miljoni krooni eest.

Ärakolimine läheks maksma 237 miljonit krooni, rääkimata lisakulutustest mitmesugusteks hüvitisteks. Ressursside optimeerimisest kõnelemine on minek kevadisele jääle, sest Pärnusse jääv erikaitsepiirkonna staap nõuab samuti suuri investeeringuid ning otstarbekam oleks need ühildada JVÕK Pärnu ÜJP investeeringutega.

Loodetavasti on kaitseväe juhataja viinud Pärnu ÜJP problemaatikaga kurssi presidendigi. Riigipead ennast puudutab kõige vahetumalt aga see, et seoses muutunud ülesannetega ei ole 2006. aasta teisest poolest enam võimalik välja panna aukompaniid. Kui seda ei moodustata just valitsuse liikmetest.