Krista Habakukk: Huviorbiiti võeti kodakondsuseta lõimujad

Krista Habakukk. Foto: Urmas Luik

Pärnumaa ettevõtlus- ja arenduskeskuse konsultant Krista Habakukk on projekti “Multikultuurne Pärnumaa kodanikuühiskond” üks autoreid. Pärnumaal viiakse ellu kaks projekti ja lõimumisüritused on sümbioos. Keskus on partner Võru maakonna MTÜ Lahedad Naised algatatud ettevõtmises ja MTÜ Pärnumaa Kodukant viib ellu teist projekti.

Pärnumaa esimesel kakskeelsel seminaril jaanuaris huvituti väljastpoolt Euroopa Liitu pärit elanike probleemidest.

Krista Habakukk, miks just see teema?

Lõimumise kõrval on seekord tõepoolest suurem huvi nende kodanike kaasamise vastu, kel ei ole Eesti või Euroopa Liidu kodakondsust, kellel on hall pass ja kes on kolmandate riikide kodanikud, nagu näiteks ukrainlased ja valgevenelased. Tahame, et nemadki saaksid võrdväärselt ülejäänutega osaleda ettevõetud tegemistes.

Tähtis on julgustada kodakondsuseta inimesi ja halli passi omanikke, et nad teeksid valiku, millise riigi kodanikud olla soovivad. Meie roll on selgitada kodanikuühiskonna, ühistegevuse kaudu, et Eesti riik on valmis kõiki soovijaid kodanikuks vastu võtma. Samal ajal huvitab meid see, miks ollakse edasi hallipassimees või -naine, kas põhjuseks on mingid eelarvamused, hirm valiku ees. Püüame neid inimesi mõista ja saame aidata.

Kaasasime enda tegevusse Vene kultuuriseltside katusorganisatsiooni Raduga, mida esindab Leili Trušina. Projekti toetab 139 000 krooniga Euroopa kolmandate riikide kodanike integreerimise fond.

Inimene, kes on elanud aastakümneid Pärnus või Pärnumaal, peaks ju olema lõimunud. Miks probleem püsib?

Kui eestlane läheb teise riiki, ei ole ta kohe, päevapealt teadlik sealsest elust, traditsioonidest, riigikorraldusest. Tavaliselt on suurim takistus ikkagi keel. Kui noorematele inimestele on kodakondsuse saamiseks keeleõpe või on see kooliprogrammis, siis vanemas põlvkonnas leidub hulgaliselt neid, kel kunagi polnud erilist vajadust riigikeele õppimise järele. Meil oli asutusi-tehaseid-vabrikuid, kus kõneldi ainult vene keelt.

Praegu on nii mõnigi keskealine õnnetu, et omal ajal eesti keelt ei õppinud. Keskealisena ei ole enam kerge keelt programmi järgi ära õppida. Neil inimestel on parem keelt omandada suheldes, arendada oskust praktikas. Keelest arusaamine on tavaliselt suurem kui julgus seda kasutada. Tahame oma üritustega inimesi julgustada, et nad ei häbeneks rääkida.

Ees on väljasõit Tõstamaa mõisa, Tõhela külla, Pihlaka tallu, seda 21. veebruaril.

Registreerus terve bussitäis – 35 inimest, kes suhtlevad vene keeles. Muide, seminaril osales 43 vene keelt kõnelevat inimest. Tore on minu meelest see, et nende organisatsioonid on ise otsinud inimesi, kes osalejana võiksid tulevikus panustada lõimumisprotsessi. Õppereisil ei taha me kedagi õpetada, vaid kutsume vene rahvusest inimesi külla, näitamaks Pärnumaad. Enamik neist elab Pärnu linnas ja neil pole maal kedagi, kes külla kutsuks. Suhtlemine toimub eesti ja vene keeles.

Meie vastuvõtja on Tõhela küla ja sealne selts, mis jagab oma kogemusi selle kohta, mida saab koos teha. Vene seltsid püsivad ju rohkem rahvuskultuuri peal. Kuid eesti ja vene seltsidel on samasuguseid probleeme, nagu näiteks järelkasv, kellega seondub küsimus: kas nad ikka jäävad oma rahvuskultuuri edasi kandma? Õppereisi lõpetame seminariga Pihlaka talus teemal, kuidas kaasata inimesi. Kaasamine ongi lõimumine. Üritus toimub tasuta ja seegi on paljudele tähtis.

Märtsis teeme kahepäevase õppeseminari eestvedajatele, plaanis on veel kaks õppereisi Pärnumaale, aga mais sõidame Ida-Virumaa kanti ja aprillis toimub ühisüritus Võru projekti eestvedajatega.