Lõpelasi ärritab lägahais

Foto: Pärnu Postimees

Reede õhtul vallandus Lõpe klubisse kogunenud kohaliku rahva pahameel Lõpe Agro OÜ vastu, mis soovib piirkonda rajada veel teisegi sigala.

Kuigi kokku oli tuldud keskkonnamõjude hindamise programmi avalikule arutelule uue sigala rajamise üle nõukogudeaegse kunagise sigala hoonetesse Lõpe külje all Rabavere külas, oli rahvas kohal pigem sellepärast, et kuulda, mida kavatseb firma ette võtta Lõpe sigalast ümbruskonda leviva haisu vastu.

Lõpe Agro asutas Lõpele esimese sigala kuus aastat tagasi ja sellest ajast alates on spetsiifiline hais kohalike igapäevaelu varjutanud.

Rahva pahameele suurust kinnitasid Lõpe klubi juhataja ja Koonga vallavolikogu liikme Kristel Rohumägi eestvõttel teise sigala rajamise vastu kogutud 115 allkirja, mis samal õhtul anti üle ettevõtet ainsana esindanud keskkonnaspetsialistile Terje Külale.

Nii mõnegi saalisistuja nägu tõmbus vihast punaseks, kui Küla käis rahva nõudmise peale välja oma arvamuse, et see hais on tema hinnangul talutav.

Selle peale tõusis Lõpe põhikooli direktor Mare Paarasma ja lausus, et koolis pole võimalik vahetundide ajal aknaid avada, et klassiruume õhutada. Külanaiste suust aga oli kuulda hüüdeid, et lahtise aknaga toas ei saa magada ning hais jääb kuivavale pesule ja kogu elamisele külge.

Tormilise aplausi osaliseks said seevastu vallavanem Andres Hirvela ja asevallavanem Silver Seegar, kes ütlesid välja, et niikaua kui esimeses sigalas vajalikul määral filtreid kasutusele ei võeta ja haisuprobleem seal ei lahene, pole mõtet rääkida Lõpe lähistele teise seafarmi rajamisest.

Mineviku taak

Olukorra teeb ettevõtjale veel keerulisemaks asjaolu, et Rabavere vana sigalakompleks, millele taas tänapäevasel kujul elu sisse puhutaks, asub ümberkaudsetele elamutele väga lähedal.

Kõige lähemal, umbes 100 meetri kaugusel elavad Karla ja Aime Kapak mäletavad selgesti, kuidas nõukogude ajal sigalas lägabassein kokku vajus ja selle sisu nende koduõueni voolas. “Kui ma toona kaevata julgesin, ähvardati mind Siberisse saata,” tuli Karla Kapaku ahastus rahvakogunemisel otse südamepõhjast.

Suuremast saastumisest päästis kodumaja mõne meetri kaugusel kasvav kuusehekk, kuid kodune kaev on tootmisest imbunud mürkide tõttu pererahva väitel jäädavalt rikutud. Kapakud ja paljud teisedki ümbruskonna elanikud on vahepeal ammutanud vett vana sigalakompleksi puurkaevust, mis nüüd jääb Lõpe Agro territooriumile.

Vanapaari väitel hakkaks seafarmi piirdeaed jooksma otse piki nende kuusehekki. Avalikul arutelul Lõpe klubis huvitus rahvas, kas nii elamute ligidale tohibki sellist tootmist ehitada.

Uue seafarmi keskkonnamõjude hindaja OÜ ELLE eksperdi Kaupo Heinma põhjendustest selgus, et tootmise lubatud minimaalse kauguse kohta elumajadest ei kehti enam otsest õigusakti, vaid tegevus määratakse kompleksloaga lubatud saastetasemega.

Hais ja tehnoloogia

Esireas istus trobikond agronoomi haridusega kohalikke mehi-naisi, kes tundsid huvi, miks ettevõte pole kasutusele võtnud selliseid tehnoloogiaid, millega lägaleha levik kontrolli alla saada. Näiteks toodi Taani, kus sigalate juures ega seeski haisu ei eksisteerivat.

Lõpe Agro keskkonnaspetsialist ei uskunud väidet Taani kohta ja lausus, et iga sigalaga kaasneb paratamatult hais ning Saksamaal hästi toimida võiv filtersüsteem Eesti põhjamaises kliimas paraku ei tööta. “Meie eesmärk on sõnnikujahutus,” kirjeldas Küla kavandatavat tehnoloogiat.

Küla väitel kasutati Lõpe seafarmiga alustadeski toonast parimat tehnoloogiat, kuid praegu on küsimus selles, kuidas sobitada seda tänapäeva võimalustega.

Majandijuhi kogemustega kohalik ilmatark Ilmar Tiismaa kostis, et on paarkümmend aastat teinud tuulesuuna vaatlusi ja nende põhjal võib arvata, et pärast teise sigala valmimist kohaliku rahva kannatused süvenevad. Tiismaa lisas, et rahvas pole seafarmi ehitamise, vaid haisu vastu.

Seepärast pakkus Tiismaa, et keskkonnamõjude hindaja võtaks oma töös adekvaatsema tulemuse nimel arvesse tema vaatlusedki. Heinma oli temaga põhimõtteliselt päri.

Keskkonnamõjude hindaja rõhutas, et siga on elus loom ja iga elusorganismiga kaasnevad väljaheited. Lõhnataluvus on aga hinnanguline ja osapoole huvi võib mõjutada seda hinnangut ühes või teises suunas.

“Milline see mõjuulatus tuleb, saame öelda järgmine kord,” kinnitas Heinma. Ta lisas, et otsuseid saab vastu võtta ainult kohalik omavalitsus ning keskkonnamõjude hindamise tulemuste arvestamine ei ole omavalitsusele kohustuslik.

Neli-viis töökohta

Rabavere farmi on ettevõte kavandanud 330 emise ja 2518 nuumiku kohta. Selleks ehitataks tänapäeva nõuetele vastavaks neli laudahoonet.

Aastas tekkiva 8500 kuupmeetri vedelsõnniku tarvis ehitatav hoidla kaetakse kergkruusaga, mahuteid tühjendatakse kaks korda aastas. Sõnnikut kasutatakse väetisena mullaviljakuse tõstmiseks. Ettevõtte omandis on ligemale 600 hektarit väetatavat maad, koos rendimaaga 1200 hektarit.

Teise sigala rajamisega kaasneks neli-viis töökohta, mis ettevõtte keskkonnaspetsialisti kinnitust mööda täidetaks konkursiga.

Sigalate otsesesse mõjualasse jääb kolm küla: aasta alguse seisuga elab Lõpe külas 190, Rabaveres 70 ja Paimveres 27 inimest.