Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolmeaastase vahega mõlemad jalad täispikkuses kaotanud 77aastane Arteemi Hunt pääses eile Pärnu haigla taastusravist koju Tartu ortopeedikeskuse ainulaadseil proteesjalgadel.
Pärnu haigla taastusravi- ja spordimeditsiiniosakonna vanemõe Aita Küti sõnade järgi seisneb Tartu ortopeediakeskuses valmistatud proteesi eripära selles, et selle jalad on lühikesed. Mõlemad jalad täispikkuses kaotanud patsiendile pole tavaproteesidel kõndida jõukohane, selgitas ta.
Kolm aastat tagasi ühe ja tänavu veebruaris teise jala kaotanud Hunt sobis Küti sõnade järgi proteesi katsetama, sest mehel on haruldane tahe igapäevaeluga üksi toime tulla.
Tõeline päkapikk
Lühikestel proteesjalgadel liikumisraami abil haigla koridoris kõndimist harjutanud Hunt pälvis haiglarahvalt hüüdnime Päkapikk.
Mis Hunt ma enam, Päkapikk mulle otse õige, muheles põline pärnulane ise.
Hunt arvas, et olgu vana või noor, elada tahavad kõik. Ta kinnitas viie harjutuspäeva järel, et valik oli õige ning taastusravi arstid-õed on temaga imet teinud.
Ma soovitan igaühele, kes kodus jalutuna konutab, et tulge lagedale, teid aidatakse, elu saab jälle mõtte, kutsus Hunt. Tema on jalgadega vaeva näinud paar aastakümmet, kuid kordagi pole end tabanud käegalöömise mõttelt.
Tartu Maarjamõisa kliinikus uuendatud veresoon Hundi vasakus jalas pidas vastu tosin aastat, siis polnud gangreeni eest pääsu. Hargini amputeeritud jalga asendas kark või sõidutas ta end ratastoolis.
Tallinnas uuendatud veresoon teises jalas kestis poolteist aastat, siis võeti teinegi jalg.
Abikaasa on ammu surnud, sain üksinda hakkama, poeg käib vajadusel abiks, seletas Hunt. Nüüdki loodab mees poja abile, sest proteesirihmu ümber kere üksinda ei kinnita. Tänavale või poodi ta kunstjalgadel ei kipu, kuid toas tatsaminegi teeb meele rõõmsamaks.
Rõõm on aidata
Taastusravi õde Luule Animägi ütles, et rõõm on aidata inimest, kes end ise aitab. Viie jalutustreeningu päevaga on ta uskumatult edukalt arenenud, kiitis Animägi Hunti. Viispäevakule eelnes kuu aega treeninguid, et käte-, selja- ja tuharalihastel oleks rammu proteesiraskusest üle olla.
Taastusravi arst Ingrid Lembit kinnitas, et Hunt on osakonnas pakutava proteesitreeningu ajaloos esimene patsient, kes tegi enne lühikeste kobadega proteesi paigaldamist läbi spetsiaaltreeningu.
Meie võime pingutada palju tahes, tulemuslikuks saab see vaev vaid heas koostöös patsientidega, tõdes tohter.
Osakonnarahvas nuputanud tükk aega, kuidas jalutuks jäänud Hunti aidata. Kellelgi tuli pähe idee lühendada proteesjalgu, et vana mees suudaks neid maast lahti tõsta. Tartu ortopeediakeskus võttis pärnakate ideest kinni.
Vanemõe Aita Küti arvates saabki nende töö olla tulemuslik koostöös kirurgiaosakonna ja ortopeediatööstusega. Patsiendi eripära ja vajadusi arvestades suudame aidata teda ju parimal viisil, märkis Kütt.
Taastusravi arstidele-õdedele on teada patsiendid, kes on saanud küll proteesjala alla, kuid kõndimisharjutuste asemel lasevad sel kapi otsas tolmuda. Juhtuvat, et tolmu kogub rohkem kui üks koba.
Protees on kulukas, kahju, kui meie pingutustele lisaks läheb raha kaotsi, nentis Kütt. Täispikk jalg võib maksta 17 000 krooni, sellest kümme protsenti jääb patsiendi kanda.
Arteemi Hundi katseproteesi maksumust pole ortopeediakeskus teatanud.
