Kommentaar: Kas tuleb törts demokraatiat juurde?

Inglismaa parlamendivalimised tegid lõpu leiboristide 13aastasele valitsemisele ja andsid 70 aasta järel võimu koalitsioonivalitsusele. Muidu on Suurbritannia ju olnud kahe partei riik nagu USA, kus elanikud on tänu korralikule ajuloputusele ja traditsioonidele teinud valiku vaid kahe suurima partei kasuks.

USAst erinevalt on Briti saartel säilinud tugevad väikeparteid, millest liberaaldemokraatidel on korralik ajalugu, teised (Šoti, Walesi ja muud rahvuslased) tuginevad rahvuspiirkondadele. Ainult et Briti valimissüsteem on säärane, et iga katse kahe suure valitsemine lõpetada nurjub.

Otsustage ise: äsjastel valimistel kogusid konservatiivid 10,7 miljonit häält ja 306 kohta, leiboristid 8,6 miljonit ja 258 kohta, liberaaldemokraadid 6,8 miljonit ja kõigest 57 kohta, ehkki nimetatud arve loogiliselt võttes pidanuks nende saak olema 180-200 kohta. Viis aastat tagasi olid tulemused välismaalasele niisama segased: leiboristid 9,6 miljonit häält ja 356 kohta, konservatiivid 8,8 miljonit ja 198 kohta, liberaaldemokraadid kuus miljonit ja 62 kohta.

Valimissüsteemi valskus oli selge juba aastakümneid tagasi ning 1974. aastal, kui toimusid kahed erakorralised parlamendivalimised, tehti esimene tõsiselt võetav katse süsteemi murda. Rahvas toetas kahel korral tugevalt liberaale, ent tulemuseks jäi 20 kohta parlamendis.

Pettumust põeti pikalt, aga õnneks suutsid sakslased aastatel 1979-1982 murda oma valimissüsteemi, mille USA oli neile sokutanud. Bundestagi ilmus algul neljas, hiljem viieski arvestatav poliitiline jõud. 1988. aastal toimus pööre vanal heal Inglismaalgi, kui rühm leiboriste heitis ühte liberaalidega ja moodustas praeguse Liberaal-Demokraatliku Partei (LDP).

Läks siiski vaja viit üldvalimist, et LDP jõuaks valitsusse küllalt tugevana (õigemini konservatiivid küllalt nõrgana), et esitada oma tingimusi.

Üks nendest on valimissüsteemi muutmine, millega konservatiivid olid nõus tingimusel, et esimese otsuse teeb rahvahääletus. Arvatavalt peetakse lahenduseks senise süsteemi, kus igas ringkonnas oli vaid üks võitja, asendamist kombineerituga. Pool alamkoja kohtadest läheb valimisringkondade võitjatele, teine pool jagatakse proportsionaalselt häälte kogusummale.

Esialgu tuleb oodata uue valitsuse täpsemat tegevuskava, mis eeldatavasti arvestab viie võimulolekuaastaga. Huvitav, mis ajaks vastav rahvahääletus kavandatakse?

Kui kirjeldatu saab teoks, on kahtlemata kogu Euroopale tegu suure sammuga demokraatia suunas, sest suurriigis toimuv avaldab mõju kõikjal. Hoolimata sellest, et London on aastakümneid hoidnud Mandri-Euroopa suhtes distantsi ja seda Euroopa Liitu kuuludeski.

Seis on intrigeeriv, sest võimule on tulnud jõud, mis opositsioonis kogu aeg ainult ei vastustanud leiboristide poliitikat ELis, vaid esinesid selgelt euroskeptikute ja Euroopa huve eiravatena.

Konservatiivide käitumise tipuks saab pidada nende lahkulöömist Euroopa ülejäänud paremerakondade kooslustest, et luua säärastes üleeuroopalistes struktuurides nagu Euroopa Nõukogu ja OSCE ühised parteigrupid kõikvõimalike pisikeste eurovastaste ja Venemaa Jedinaja Rossijaga! Rääkimata venelastega käsikäes töötamisest Kosovo ja Lähis-Ida suhtes. Sestap võib huviga oodata, mis nüüd toimuma hakkab.

Tahes-tahtmata tuleb meelde, et just Briti konservatiivid tegid keerulisel ajal uskumatut, alustades esimesena suhtlemist Kremli peremeestega. Seda tegi Winston Churchill aastal 1941, uuesti 1955. Margaret Thatcher osutus aga Mihhail Gorbatšovi avastajaks 1983. aastal.

Tõsi, leiboristidki on hiilanud Moskvasse ruttamisega: Harold Wilson 1965. ja Tony Blair 1997. ja 2000. aastal. Sestap julgeks pakkuda, et Briti välispoliitiline nägu lööb taas välja Kremli-suunalises poliitikas.