Pärnu observatooriumis paistab Päike aasta ringi

50kohaline planetaariumkujutab endast kerakujulist saali. Kuid kuna vajaminev riist- ja tarkvara 360 etenduste näitamiseks puudub, tuleb Aarne Pauli sõnutsi leppida praegu väikse ekraaniga.

FOTO: Urmas Luik

Äsjarajatud Pärnumaa keskkonnahariduskeskuse tiiva all sündis mullu midagi täiesti erakordset – nüüdsest saab rääkida Pärnu observatooriumist, samuti on loomisel Pärnu astrokeskus, tõdeb Pärnus sündinud ja sirgunud astrofüüsik Aarne Paul.

Ühe teleskoobiga saab vaatlusõhtu korraldada kümmekonnale inimesele, nendib Aarne Paul.

FOTO: Urmas Luik

Teatavasti võib astrokeskuseks nimetada rajatist, kus on olemas tähetorn ja planetaarium. Uues keskkonnahariduskeskuses on korralik 50kohaline planetaariumiruum, mis kujutab endast üheksameetrise läbimõõduga kerakujulist saali, kuid puudub vajaminev riist- ja tarkvara, et kutsuda kõiki külastajaid jälgima suurejoonelisi kogu taeva 360- kraadiseid planetaariumietendusi. Niisiis tuleb astrokeskusega veidi oodata.

Samal ajal on Pärnu saanud endale observatooriumi: kui vaatlejate käsutuses on tähetorn ja rohkem kui üks teleskoop, on tegu juba observatooriumiga, ütleb astrokeskuse juht Aarne Paul.

Astronoomia on selles mõttes väga huvitav ala, et universumis juhtub kogu aeg midagi põnevat. Iga päev leiab iseenesest aset mõni astronoomiline sündmus, inimkond lisab sinna juurde sündmusi kosmose uurimise valdkonnas, on astrokeskuse juht elevil. Reaalajas on võimalik vaadelda rahvusvahelise kosmosejaama ISS astronautide tegevust, septembrist alates uuriti komeet ISONi liikumist, millest loodeti kujunevat 21. sajandi suurimat komeeti.

Kuigi ISON hävis Päikesest möödudes 28. novembril 2013, tehti Pärnu observatooriumis kaks nädalat enne seda ajalugu. Nimelt avastati, et ööl vastu 14. novembrit muutus ISON tervelt kaks tähesuurust heledamaks ja palja silmaga nähtavaks. Ilmselt põhjustas „tolmuse jääkamaka“ lõhenemine Päikesele lähenemisel uue „jääkütuse“ kiire aurustumise, mis viis lõpuks komeedi surmani, sest kütus sai otsa. Vaatlused tehti tähetorni suure teleskoobiga ja osalesid astronoomiaringi õpilased. Päeva jooksul tuli maailma läänepoolsetelt vaatlejatelt fotosid, mis kinnitasid Pärnu observatooriumi vaatlustulemusi.

Korralik teleskoop

“Liitusin projektiga siis, kui mõistsin, et Pärnus muutuvad asjad tõsiseks. Kui Pärnu keskkonnahariduskeskuse uue hoone ehitusel kopp maasse löödi, andsin endast Pärnu loodus- ja tehnikamaja juhile Kaire Narvale teada,” meenutab Paul ja tunnistab, et vastne amet ja veel kodulinnas on temasuguse teadlase hinge jaoks omamoodi unistuse täitumine.

Asjatundjana nendib Paul, et kogu astrokeskuse osa on uues keskkonnahariduskeskuse hoones hästi välja mõeldud ja ehitatud. Ostetud statsionaarne 12tolline automaatne amatöörteleskoop on igati korralik, see on varustatud mitmesuguste okulaaride ja hea optikaga, samuti on digitaalne kaamera filmimiseks ja astrofotode tegemiseks.

Teleskoobi abil saab vaadata hästi päikesesüsteemi kõige huvitavamaid nähtusi – Saturni rõngast, Veenuse faase, Jupiteri kaaslasi, Marssi, Merkuuri ja uurida lähemalt Kuud. Päris astronautide jalajälgi uurida ehk pole võimalik, aga huvitav on neid igal juhul Kuu pinnalt otsida.

Tähetornil on pöörlev kuppel, mida saab liigutada käsitsi või mootoriga. Tähetorni mahub vaatlema korraga viis-kuus inimest.

Astrokeskuse rolliks on teenindada kooliekskursioone ja muid külastajaid, korraldada õppekava raames koolitunde, ringitunde ja vaatlusõhtuid täiskasvanutele.

Keskkonnahariduskeskuses võib tihti näha klasside kaupa neljanda klassi õpilasi, sest just selles vanuses käsitletakse ainetunnis maailmaruumi. “Õpetaja täpsustab eelnevalt, millisest teemast ma võiksin tunnis lähemalt rääkida. Näen, kuidas see lapsi huvitab ja neil silmad särama paneb,” märgib astrokeskuse juht.

Kel tekib sügavam huvi, saab alati liituda astronoomiaringiga. Pauli andmeil ei ole Pärnu loodus- ja tehnikamajas varem astronoomiaringi olnud. “Palju aega minu päevast kulubki praegu selle ringi tegevuse korraldamisele,” selgitab Paul. Tema nägemuses on see ring, kuhu saavad tulla lapsed, kellel on huvi teaduse vastu. Kui keskkonnahariduskeskus kuulutas välja astronoomiaringi, oli selle vastu huvi suur. Ringi võeti õpilased alates neljandast klassist ja praegu tegutsetakse kahes grupis: ühes grupis on õpilased 4.–6. klassini, teises rühmas vanemad.

Huvi matemaatika, füüsika või astronoomia vastu pole määrav, märksõnaks on huvi teaduse vastu. See tähendab, et kui valmistatakse koos ette teemasid, peab olema lõbus ja huvitav. „Pööran suurt tähelepanu igasugustele mõõtmistele. Kui õpilased oskavad eri mõõteriistadega mõõta, näitusid lugeda, tulemusi kirja panna ja sellest midagi järeldada või koguni matemaatiliselt analüüsida, on suur asi,” usub Paul.

Ring arendabki eeskätt õpilaste teadusoskusi, oskust infot koguda ja korrektselt töödelda. Et laps õpiks ümbritsevat tähele panema, oma peaga mõtlema ja analüüsima.

Algab virtuaalne lend Kuule

Teadusring ei tähenda valemite kokkukuhjamist. Astronoomiaklassis on iga lapse käsutuses iPad, harjutatakse GPSiga asukohta määrama, kuid ei unustata selliseidki põhiteadmisi, kuidas tähistaevast põhjasuunda leida jms, mida läheb vaja siis, kui internet on maas või pole levi.

Igal võimalusel vaatleb Paul koos lastega tähetornis kõike, mida võimalik – Kuud, Jupiteri, rahvusvahelist kosmosejaama (ISS), mille ülelendu 1000 kilomeetri kaugusel ja 400 kilomeetri kõrgusel on võimalik ka palja silmaga vaadelda. Internetist leiab täpse aja, millal see üle Saksamaa lendab. Samuti jälgitakse tunnis interneti kaudu Eesti esimese satelliidi ESTCube liikumist.

Nooremad alustasid aastat tähtkujude õppimisega, praegu valmistatakse ette virtuaalset lendu Kuule. On kaks meeskonda ja ametid on juba jaotatud.

Üks grupp moodustab juhtimiskeskuse ja teine on pardameeskond. Suheldakse omavahel internetivõrgu teel. Esimesel koolinädalal tehakse lend teoks ja lisanduvad omaette uurimisteemad. Õpilastel on astronoomiaringis vihikud ja suurem osa tööst tehakse ära kohapeal astronoomiaklassis.

Paul püüab ringitöös juhinduda kooliprogrammist, kuigi seda jälgida on vahel raske, sest põhikooli lõpus kaob see valdkond õppekavast ja ilmub siis uuesti hoopis teiste ainete käsitlemise taustal. Juhendaja hinnangul huvitavad lapsi peale kosmoseobjektide mitmesugused atmosfäärinähtused ja ilm, mida saab uurida iga päev taevasse vaadates ja päevikut pidades.

Kaks-kolm ringitundi möödub linnulennul ja ajast tuleb puudu. “Ma olen ise kunagi olnud teadusest huvitatud laps ja suurena pidanud ennast alati teadlaseks. Kui nad saavad endale selle sädeme sisse, on minu ülesanne täidetud,” usub Paul. “Tahan loota, et minu õpilastest saavad suurepärased õpetajad, arstid, insenerid, bioloogid või mis tahes valdkonna teadlased.”

Pauli sõnade kohaselt on lapsed väga innustunud ja ta suhtub täie tõsidusega oma neljanda klassi õpilase plaani asuda õpingute järel tööle NASAs (National Aeronautics and Space Administration). Või siis ESAs ( European Space Agency), mille täisliikmeks Eesti pürgib. Või siis insenerina kodulinnas Pärnus asuvas kõrgtehnoloogilises tootmisettevõttes, mis valmistab seadmeid Brasiilia 2014. aasta maailmameistrivõistluste jalgpallistaadionidele mobiilside ülekandeks. Äkki saab mõnest meie Pärnu lapsest esimene estonaut – astronaut rahvusvahelises kosmosejaamas ISS? Kõik on võimalik!

Planetaarium – turismimagnet

Kavas on hakata pakkuma õpilastele kooliprogrammile põnevat ja süvendatud lisa. Kokku on astrokeskuse juhil kokku pandud tosin teemat, mida on kavas täiendõppe korras koolidele pakkuda. Plaanis on ühendada tähetorn planetaariumi ruumiga, kus need vaatlejad, kes tähetorni ei mahu, võivad jälgida online võrgu kaudu, mis taevas toimub. Praegu napib selleks veel tehnilisi vahendeid. See projekt viiakse ellu 2014. aastal.

Mida tähendaks Pärnu jaoks planetaarium? Kui USA kuulis kosmosest Sputniku piikse ja nägi televisioonis Juri Gagarini naeratavat ja veidi lihtsameelset nägu, siis ütles president Kennedy, tunnistades sellega allajäämist venelastele, et ameeriklased peavad 1970. aastaks jõudma Kuule.

Nii läkski, kuid sellele eelnes tohutu töö. Ja osa sellest oli tuhandete planetaariumide rajamine üle Ameerika, et lapsed saaksid kosmosevaldkonnas õppida ja areneda. Praegu toimub sama areng Hiinas: ehitatakse planetaariume, kust saavad oma sädeme tulevased hiina astronaudid – taikonaudid. Nende viimane hiilgav saavutus oli detsembris 2013 Kuule saadetud kulgur YUTU.

Pärnu planetaariumis on põhimõtteliselt võimalik näidata sama moodi nagu Ahhaa keskuses 360kraadiseid planetaariumietendusi, samuti 360kraadiseid filmegi. Tänapäeval tehakse 360kraadiseid filme väga mitmesugustel teemadel alates tähtedest kuni sipelgate eluni pesas.

Suurt huvi on selle vastu tundnud turismifirmad ja hotellid, sest planetaarium kujutab endast hinnatud vaatamisväärsust linna külastajatele, kes tahavad uusi elamusi. Kui Pärnu suudab pakkuda vähemalt niisama head taset kui Ahhaa ja võimaluse korral veel parematki, oleks Läti, Rootsi, Soome ja Venemaa turistidele meeldiv anda maailmatasemel etendusi.

Professionaalne amatöör

Aarne Pauli astronoomiahuvi sai alguse Pärnu Koidula kooli matemaatika-füüsika eriklassis, mille ta lõpetas 1977. aastal. Õpetajateks olid Raimond Juurikas ja Roland Tammeorg. Pärast keskkooli jätkus haridustee Tartu ülikooli füüsikateaduskonnas astrofüüsika erialal. Õpingute kõrval töötas ta poole kohaga insenerina Tõravere observatooriumis akadeemik Jaan Einasto töögrupis.

Pärast lõpetamist 1982. aastal siirdus Paul Tallinna, kus tegi mõned aastad teadustööd, õpetas koolis füüsikat ja pöördus siis sootuks teise valdkonda. “Minust sai amatöörastronoom,” tõdeb Paul. Tema sõnade kohaselt tegelevad amatöörid praktilise astronoomiaga vaat et enamgi kui professionaalid. Eesti amatöörastronoomid on koondunud Eesti astronoomia seltsi, mille liikmed kogunevad kord aastas augusti keskel, et loendada öösel perseiidide meteoorivoolu ja pidada päeval diskussioone ja ettekandeid.

Paul teab, mida tähendab astronoomiakirg. Nii näiteks oli harrastusastronoomide jaoks harvaesinevaks väljakutseks pildistada Veenuse üleminekut Päikesest, mida oli võimalik vaadelda 2004. ja 2012. aastal.

Eelmine samalaadne sündmuste paar oli 1874. ja 1882. aastal. Amatöörid elavad aastaid selliste sündmuste ootel. Tähtsal päeval sõidetakse ringi mööda maad, et leida pilvevaba vaadet. Kui võte käes, on rõõm suur.

“Aastal 2004 läks asi viltu – pilved! Sain koos assistendiga selle pildi 6. juunil 2012 kätte ühel põlluäärsel teel Vändrasse,” toob ta näite ja lisab, et järgmist Veenuse üleminekut detsembris 2117 või siis mõni aastake hiljem detsembris 2125 ta oma eluajal siit ilmast jälgida enam ei saa.

Moes on tähtsate hetkede virtuaalsed infojagamised võrgus, nn virtual star parties, kus harrastusastronoomid naudivad Skype’i teel oma ettevõtmisi.

Eriti innustunud tüübid ootavad pööripäeval hetke, mil päike kõige madalamalt käib – näiteks hiljuti 21. detsembril 2013 kell 19.11 meie laiuskraadil Pärnus. Meie planeet Maa oli siis teekonnal ümber Päikese jõudnud täpselt sellisesse punkti, kus päev oli kõige lühem. See on omamoodi alternatiiv muudele tähenduslikele hetkedele jõuluajal ja aastavahetusel. Skype’i kaudu ühenduses olles jälgitakse ja oodatakse seda hetke eri laiuskraadidel ja loetakse kordamööda ette sekundeid, tehakse sellest hetkest reportaaži.

Teadmiseks, et tähistaevast saab vaadelda pimedal ajal paremini kui valgel. Ideaalseimad selleks on sügistalvised ööd.

Keskkonnahariduskeskuses võis detsembris Talvemaa ürituste raames õhtutundidel nädala jooksul vaadelda Kuud ja Jupiteri. Suurt reklaami vaatlustele ei tehtud, viiest õhtust kaks olid selged ja vaadelda sai kenasti nii Kuud kui Jupiteri koos kaaslastega. Kokku käis vaatlemas üle 60 eri vanuses inimese nii Pärnust kui kaugemaltki.

“Pilves ilma tarvis olid meie astronoomiaringi vanemad õpilased valmistanud Powerpointi ettekandeid, mis planetaariumiruumis esitati. Räägiti Kuust, Marsist, Hubble’i teleskoobist. Oli selgelt näha, kuidas noormehed iga ettekandega arenesid ja kuulajaid rõõmustasid,“ lisas Paul.

Mida pilves ilmaga vaadelda ei saanud, seda vaadeldi planetaariumis virtuaalse teleskoobiga programmi Stellarium vahendusel. Siit artikli pealkirjas toodud astronoomilise väite elegantne teaduslik tõestuski – alates Pärnumaa keskkonnahariduskeskuse avamisest 5. septembril 2013 paistab Päike iga päev planetaariumi kupli all.

Tagasi üles