Kadunud kirve otsing tõi lagedale metsavendade lihatünni

Aksel Puust: „Meie küla mehed mõtlesid kõik, et kaks suurt mõrtsukat sõdivad ja meie peame minema nüüd neid päästma. Ei lähe ikka küll!”

FOTO: Ardi Truija

Tori vallas Piistaoja lähedal Eltaru talu metsast leiti lihatünn, mille metsavennad olid sinna tallele pannud 69 aastat tagasi.

„Läksin kirvest otsima, aga leidsin muud,” rääkis talvel kaotsi läinud tööriista järele ringi vaadanud Rudolf Küüts. „Algul mõtlesin, et mine tea, äkki on rahapada, siis vaatasin, et on miskid rupskid maha maetud, lõpuks tuli välja, et oli hoopis toidukraam, liha.” Tõsi, silmaga hinnates, sest tünni sisu maitsta oleks liig.

Küütsi jutu järgi võinuks kummaline leid oma peidupaika jäädagi, kui vaid väärt kirves poleks viinud teda veel kord talviste metsatööde tandrile. Kirvest ta paraku ei leidnud, küll torkas otsijale ühel samblast lagedaks kooritud maalapikesel silma kividest laotud ring ja roostetanud kaanega tünnisuu selle keskel.

Nüüd Eltaru, algselt koguni Eldorado nime kandnud talus sündinud ja elanud Ethel Nummert oli tavatust leiust kuuldes veendunud, et talu elumajast ehk poole kilomeetri kauguselt leitu on just metsavendade omal ajal varuks pandud toidukraam.

Ehkki nõukogude võimu ajal oli hulk teemasid, mida jutuajamistes eelistati vältida, oli ema tütrele siiski rääkinud nii lähikonnas elanud metsavendadest kui nende arreteerimisest 1945. aasta aprillis Eltaru talu lähedal.

„Kui nad olid kinni võetud, läksid ema-isa kevadel metsa ja ajasid selle koha maatasa, et jälgegi ei jääks, sest vastasel juhul ei oleks seda talu ka enam siin,” tõdes Nummert.

Öeldus on võimatu kahelda, sest selle talu rahvale, kelle maal metsavennad kinni võeti, mõõtis nõukogude võim karistust täiega.

Ei Punaarmeele

Nõnda juhtus see Aksel Puustiga, kes oli omal ajal lihatünni tallele pannud meestega ühes salgas.

„See pandi mulda 1945. aasta jaanuari lõpus, aga kuhu, seda me ei teadnud, meile sellest ei räägitud,” meenutas nüüd 88aastane mees ammust aega. „See, kui kaks siga ära tapsime, oli aga talvel, detsembris.”

Sigu on ikka talvel veristatud, paraku oli seekord tegemist sundtapuga, sest talu tuli tühjaks teha. Tühjaks teha seepärast, et talu peremees, kelle ruigamitelt hingeke võeti, oli punavõimu eest juba metsas ja sama teed tuli minna perenaisel. Vastasel juhul oleks ta varem või hiljem heidetud metsavennast abikaasa pärast vangikongi.

Ometi olid rettu läinud mehed üksnes inimesed, kes ei olnud päri viima oma nahka turule neile võõraste idee pärast ja üritasid heitlikud ajad kuidagi üle elada.

„Metsas olid mehed, kes ei tahtnud minna Punaarmeesse, mitte ükski meie küla mees ka ei läinud,” tõdes Puust.

Liiati oli sõja tõeline pale rääkijale selleks ajaks hästi teada: tema Saksa väkke värvatud vend oli 1944. aasta suvel Narva lähedal Auveres langenud.

Pikk kodutee

„Sain kutse, et võtta ühes kolme päeva toit, seep, käterätik ja ilmuda 17. novembril Punaarmeesse,” meenutas tollal tädimehe juures talusulaseks olnud Puust teda metsa viinud aega. „Õhtul pani perenaine mulle kõik valmis: pesu, käterätiku, seebi ja hambaharja. Jäime peremehega veel kahekesi laua taha, ajasime maast ja ilmast juttu ja siis ma ütlesin, et mina ei lähe Punaarmeesse.”

Puusti ütlust mööda võttis peremees seljakoti, läks aita, pani koti soolapekki täis, tuli tagasi ja ütles: „Sa tead ju, et meie keldril lukku ees ei ole.”

Muidugi Puust teadis, sest ta ise oli ju sügisel keldri salvesid täitnud.

Küll ei teadnud ta sel 1944. aasta novembriõhtul, et siis alanud teekond toob ta koju alles 1959. aasta jaanipäevaks ja et nii pikaks kujunenud kodutee kulgeb läbi Komimaa ja Krasnojarski krai vangilaagrite.

Aga see, paraku, on juba hoopis omaette lugu.

Metsavendlus

* EKP arhiivis säilitatakse 1945. aasta kevadest pärinevat pikemat võidukat aruannet “bandiidijõugu” hävitamisest. Sellest saame teada, et operatsioon algas julgeoleku teenistusse värvatud endise metsavenna „Metsniku” saatmisega Vändra-Tori ruumis tegutsevate metsavendade juurde. „Metsnik” võeti pikema jututa salka vastu ning peagi oli julgeolekul teada mitte ainult salga koosseis, vaid ka kõik selle abistajad. 23.–24. aprillil piirati „Metsniku” juhatamisel metsavendade peatumispaigaks olnud küün sisse. Metsavennad märkasid haarajaid ning seadsid end lahinguvalmis. Seepeale saatsid julgeolekumehed küüni lähedasest külast pantvangiks võetud mehe ja naise – „bande abilised” nõudega alla anda. Metsavennad vastasid tulistamisega. Järgnes tulevahetus, kuni metsavennad ülemvõimu ees alistusid. Alistusid kuus metsavenda ja üks naine, üks mees sai raskelt haavata. Rühma radist Hermann Lillemäe end elusalt vaenlase kätte ei andnud, vaid lõpetas elu enesetapuga. Lisaks metsavendadele arreteeris julgeolek veel 13 inimest ümbruskonnast „bande abilistena”.

* Mart Laar. Metsavennad. Relvastatud vastupanu Eestis II maailmasõja järel. OÜ Read 2013.

Tagasi üles