Pärnu saab päevast päeva pügada

Kriitilise pilguga vaatab Kesklinna Pargid OÜ töödejuhataja Jaan Jõemets Endla teatri esist muruväljakut, mille rohelises vaipkattes on juba mõni tulikas pead tõstma hakanud. Foto: Ardi Truija

Pärnu pole tuntud ainult kui kohvikute ja mere linn, vaid ka kui väga roheline linn.

Selle eest, et see rohelisus vales kohas üle pea ei hakkaks kasvama, kannavad hoolt kümned inimesed.

Kesklinna Pargid OÜ töödejuhataja Jaan Jõemets, teile makstakse palka selle eest, et vaatate, kuidas muru kasvab?

Põhimõtteliselt jah. Olen muruniitmisega tegelnud juba 1999. aastast.

Tähtsam ja suurem osa Pärnu parkidest on meie hooldada. Alates Vallikäärust, kus me sel suvel küll ainult koristame, ja sealt edasi Munamägi, staadioni ümbrus, Brackmanni park, Vanalinna põhikooli park ja Koidula ja Vanapark.

Kui palju teil juhatatavaid on?

Neli pargihooldajat või no ütleme lihtsamas keeles koristajat. Siis on haljastusagronoom, kes tegeleb peenarde ja põõsastega, ja kaks meest, kes tegelevad kõigega, mida tuleb vedada ja niita. Ja siis on mul ajutist tööjõudu, keda võtan niimoodi, kuidas vaja on.

Kas ajutise tööjõu leiate Vanapargi murult, kus nagunii passib päev läbi tegelasi, kellel midagi teha pole?

Ei. Need küsivad sult kõigepealt kohe õlle või odekolonni raha. Pärast seda pole nendega aga midagi teha. Kunagi oli üks sihuke töömees. Läksin lõuna ajal vaatama, hea, et tal trimmer oli, muidu oleks pikali kukkunud.

Küsisin: kuule, vend, mida sa jõid? Ta ütles, et pudeli õlut. Heitsin pilgu pingi taha, seal oli tõepoolest tühi õllepudel. Kaheliitrine ja “kümnevoldine”.

Sel suvel tuli ilmselt niitmisest rohkem kastmisele rõhku panna?

Ei. Muru kasvas nii, et ragises. Mingi moment oli, kui linnavalitsus käskis niita Munamäe juures muru maatasa. Mina tavaliselt sellise kuumusega kui tänavu maatasa ei niida, kuna siis läheb muru kollaseks. Ja no läkski kollaseks seal.

Aga muidu oli niitmist kõvasti. Nii kui ühe otsa lõpetavad, tuleb teisest kähku alustada. Kui niitmata jätad, kasvavad sinna mingid tutid sisse. Kui valge või kollane tutt ka otsas on, paistab kaugele.

Praegu oli Munamäel, ma ei teagi mis taim, sellise pika varrega ja otsas oli valge tutt. Tegelikult väga ilus ja huvitav, aga tuli maha võtta.

Kui kõrge tohib muru olla?

Lepingu järgi kümme sentimeetrit - esimene klass. Teine klass on 15 sentimeetrit, kolmas 20 ja neljas klass on selline, et niita tuleb suve jooksul paar korda.

Kus meil see esimese, teise, kolmanda ja neljanda klassi muru on?

Põhimõtteliselt meil ongi esimene-teine klass kõik: alates Keskväljakust, teatriesine, Munamägi ja nii edasi. Koristusaeg on mõlemal klassil sama, kella 8ks peab puhas olema. Ja rohu kasvuvahe on nii väike, et seda ei saa kuidagimoodi selgeks teha. Nii et peab kogu aeg jutti niitma.

Missugust muru sorti Pärnus kasvab?

Kes seda teab! Ma olen tegelikult kalandustehnoloog. Aga niipalju kui mina tean, on kõige tavalisem muru punane aruhein. Siis on valget ristikut. Ja siis aasnurmik.

Nii et Inglise muru meil siin pole.

Linnavalitsus tahtis hakata tegema eksklusiivmuru. Aga valel ajal: neil ei ole ju raha. Inglise muru saamine on ju tegelikult väga lihtne.

Tasandad pinna ära, külvad muru ja siis rullid, niidad, kastad, rullid, niidad, kastad. Nii 100 aastat järjest.