Riho Terras: eestlased võivad end Eestis küll rahulikult tunda, kuid maailma julgeoleku olukord tervikuna on ärritav

Foto: Erik Prozes / Postimees

Ukraina sündmused on viimase aasta jooksul oluliselt mõjutanud julgeoleku olukorda kogu maailmas, selle peegeldusi on olnud teravalt tunda ka Maarjamaal. Üks selle märke on liitlasvägede püsiv kohalolek Eestis. Seda, kui kindlalt me end siin tunda võime, aitas lahti seletada kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras, vastates Pärnu Postimehe ja Järva Teataja küsimustele.

Hispaania hävitajad õhus, USA tankid maa peal. Kui kindlalt Eesti rahvas end 2015. aasta kevadel tunda võib?

Liitlaste kohalolekul võib Eesti rahvas end kindlalt tunda, kuid tegelikult on julgeoleku olukord maailmas viimase aasta jooksul oluliselt halvenenud ja paranemise märke pole praegu näha. See hõlmab nii Venemaa tegevust Ukrainas ja Krimmi annekteerimist kui ka kõike seda, mis toimub Lähis-Idas, Iraagis ja Süürias. See on väga murettekitav. Eestlased võivad end Eestis küll rahulikult tunda, kuid maailma julgeoleku olukord tervikuna on üsna ärritav.

Miks on liitlaste kohalolek Eestis oluline?

Meie naaber on näidanud, et ta on võimeline kasutama ja soovib kasutada sõjalist jõudu oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks ega pelga rünnakuid sõltumatute riikide vastu. Seetõttu meie plaanid, mida oleme koos liitlastega aastaid ellu viinud, on nüüd tagatud liitlasvägede reaalse kohalolekuga. Tähtis on teadvustada, et ükskõik mis siin piirkonnas ka ei juhtuks, oleks üheselt arusaadav: rünnak ühe riigi vastu on rünnak kõigi liitlaste vastu. Nii ütleb NATO lepingu artikkel 5.

Milliseks võib siinse regiooni julgeolek lähiaastail kujuneda?

Nagu oleme korduvalt tõdenud, ei ole praegu tegu halva ilma, vaid kliimamuutusega. Seetõttu ma ei julgeks ennustada julgeolekuolukorra olulist paranemist. Idanaaber on ettearvamatu, mistõttu meie tegevused peavad sellest lähtuma. Peame võimalikult süsteemselt valmistama ette oma riigikaitset koostöös liitlastega.

Ukraina ei ole küll NATO liige, kuid kas NATO ja Euroopa on käitunud Ukraina kriisi suhtes just militaarsest seisukohast piisavalt jõuliselt?

Militaarse jõu kasutamine sellistel juhtudel on keeruline, sest Ukrainat ei sidunud ükski sellekohane leping NATO ja Euroopaga. Samal ajal oli Euroopa käitumine üllatavalt ühtne. Ma ei uskunud, et Euroopa riigid suudavad nii paljudes sanktsioonides kokku leppida, nagu nad tegelikult suutsid. Mis puutub NATO otsustesse, siis liikmesriigid on olnud väga üksmeelsed.

Sõjalisest sekkumisest hoidumiseks toodigi ettekäändeks asjaolu, et Ukraina ei ole NATO riik. Hiljuti püstitati tees Euroopa oma väejõudude loomisest. Kuidas teie sellesse suhtute?

Kõigepealt peaks tekkima olukord, et kõik Euroopa riigid panustaksid oma riigikaitsesse proportsionaalselt võrdselt. NATO liikmete puhul nõuab seda NATO lepingu artikkel 3. NATO ja Euroopa Liidu liikmesriike on raske lahku lüüa, sest need on ju samad riigid, rahakott ja otsustajad on samad.

Mis puutub Euroopasse, peaksid siinsed riigid enam panustama nendesse võimekustesse, milles praegu sõltutakse palju USAst. Eraldiseisev Euroopa kaitsevägi ei olekski praegu võimalik, sest Euroopa riikide vägedel puudub mitu võimekust, mis USA vägedel on. Kauges tulevikus võib see olla võimalik, kuid praegu ei suuda me Euroopa-siseselt kokku leppida isegi väikeste operatsioonide mehitamises. Seega olen pigem veendunud selles, et NATO kõrvale pole vaja teist organisatsiooni, vaid NATO liikmed Euroopas peavad end oluliselt tugevamaks muutma. USA roll NATOs on praegu väga suur.

See, et liitlasväed on Baltimaades, on paljuski Ukrainas toimunu ja toimuva tulemus. Kui Ukraina oleks otseselt pöördunud NATO või Euroopa poole sõjalise abi palvega, mis oleks järgnenud?

Arvan, et NATO tervikuna ei oleks sõjalist abi andnud. Küll oleks ilmselt leidunud liitlasriike, mis oleksid kahepoolsetel kokkulepetel sellist abi pakkunud. Mingisugust sõjalist abi ongi USA, Poola ja isegi Leedu juba andnud. Eesti on keskendunud meditsiinilise abi andmisele, nüüdki algab Eesti kaitseväe õppeasutustes päris mahukas koolitus Ukraina sõjaväe meedikutele.

Mais toimub Eestis läbi aegade suurim sõjaväeõppus Siil. Mis on Siili kõige olulisemad eesmärgid, miks tänavune õppus sedavõrd mastaapne on?

Siili korraldamine ei ole otseses seoses üldise julgeoleku olukorra halvenemisega viimasel aastal. Juba 2012. aastal otsustasime korraldada ühe suure õppuse, et proovida, kas meie mobilisatsioonil ja ajateenistusel põhineva reservväe süsteem toimib. Selleks kutsutaksegi kokku terve brigaadi jagu mehi. Võime küll rääkida, et meil on paljud asjad olemas, ent kui me pole seda kõike koos rakendanud, ei saa me kindlad olla, et need koos toimivad.

Tahame nii endale kui teistele näidata, kui suur ikkagi on üks mehhaniseeritud jalaväebrigaad. Seda tahaks isegi näha. Juba tükk aega ei ole lähikonnas nii suurt õppust toimunud, kui muidugi meie idanaaber välja arvata. Kokku tuleb ikkagi üle 13 000 kaitseväelase, keda toetavad välisriikide jõud.

Kohal on Eestis viibivad USA üksused, britid tulevad appi maaväeüksuse koosseisus, belglased ja sakslased saabuvad oma õhutõrjesüsteemidega, Ämarisse tulevad appi Poola lendurid ja kohal on hollandlased. Läti ja Leedu on küll ka esindatud, kuid seekord mitte oma eraldi üksustega.

Kui suure protsendi Siilile kutse saanud reservväelastega olete arvestanud?

Nii suurega kui võimalik. Tahame 70 protsendi piiri kätte saada. Küsimus on selles, et meil on väga palju kohustusi vabastusi anda.

Saadame küll kutsed välja, kuid seadus nõuab, et näiteks kevadtööde puhul tuleb põllumehed vabaks lasta. Vabastusi saavad ka üliõpilased. Ent oleme sellega arvestanud. Kutseid on välja saadetud rohkem, et täisbrigaad kokku saada.

Kui kaugel on hea tahte lepingud tööandjatega, et kordusõppusele kutsutav reservväelane rahas ei kaotaks?

Neid lepinguid võiks kindlasti rohkem olla. Üks hea näide on Tallinna lennujaam ja neid on veelgi. Minu teada on see probleem olnud jutuks praegustel koalitsioonikõnelustel.

Need, kes saavad kõrget palka, tahavad õppuste ajal küll rohkem saada. Samal ajal on palju suurem osa, ligemale 60 protsenti neid, kes saavad õppekogunemisel rohkem raha kui oma töökohas. Kui tagaksime selle, et kõigil täispalk säiliks, kaotab rahaliselt rohkem inimesi.

Kõrgepalgalistel võivad olla suured laenud.

Jah, kuid iga inimene võtab laenu lähtuvalt oma tarkusest ja teadmistest. Iga ajateenistuja ja reservväelane kui riigi kodanik peab arvestama, et ta võidakse kaitseväkke kutsuda. Nii näeb ette seadus. Meil on olnud pankadega kokkuleppeid, kus pangad on vastu tulnud ja laenumaksed ajutiselt peatanud. Nädal või mõni päev kauem kestev reservkogunemine ei tohiks küll laenu tagasimaksmisel probleeme tekitada.

Eesti maapiirkonnad tühjenevad rahvast. Kui suurt julgeolekuriski see Eestile kätkeb?

Inimesena jagan seda muret, kuid otseselt riigikaitsega see probleem ei suhestu. Kui inimesed elavad jätkuvalt Eestis, saame neid vajadusel kasutada. Küll puudutab see Kaitseliitu, kellel on järjest raskem end komplekteerida maakondades, kus inimesi jääb järjest vähemaks. Seda parem on näha, et Kaitseliit on kasvanud kõigis maakondades.

Kui vaadata kaitsejõudude paiknemist, on Lääne-Eesti jäänud puhtalt Kaitseliidu pärusmaaks.

Kuidas võtta. Toetusväejuhatuse kolimine Pärnu külje alla Eametsa on plaanis aastal 2016. Kõik vajalikud investeeringud selleks on tehtud. Eametsa hakatakse üha rohkem kasutama väljaõppebaasina. Üks suurem NATO õppuski on juba sinna kavandatud.

Kui maaväega võib Eesti ilmselt rahul olla, siis mis toimub merel? Kas võite kindel olla, et Eestit ei seira pidevalt kellegi allveelaevad, nagu see hiljuti Rootsis ilmsiks tuli?

Olen kindel, et need allveelaevad liiguvad ka Eesti ümber, ja üsna lähedalt.

Ja meie merepiir on täis pikitud luurepoisid?

Püüame neid jälgida. See on kõikide mereäärsete riikide probleem. Ükski riik ei suuda jälgida kogu oma veealust merepiiri. Ka Rootsi ja Soome jälgivad peamiselt ikkagi võtmekohti. Eestil sellist väljatöötatud süsteemi ei ole, teeme selles valdkonnas koostööd oma liitlastega. Seda on Siili ajalgi oluliselt tunda ja näha. NATO laevade rühm on meie õppuse ajal kohal. Nad on praegugi siin esindatud.

Kas Eesti idapiiril ja selle taga toimuva jälgimine on NATO pideva kontrolli all?

Jaa, see on kindlalt NATO käes. Eestil on oma asendist lähtuvalt selles oluline roll täita. Moodsate vahenditega ei pea piiril ja selle taga toimuvat jälgima Eestist, vaid kaugemalt.

On spekuleeritud selle üle, et Eesti idapiiri taga käib aktiivselt Vene vägede liikumine. Kas kinnitate seda?

Näeme kõiki neid liikumisi. Vene vägede õppused Eesti piiri vahetus läheduses, sealhulgas nn valmisolekukontrolli õppused, mis toimuvad etteteatamiseta, leiavad aset regulaarselt ja oluliselt sagedamini kui veel eelmisel aastal. Kogu Venemaa Lääne sõjaväeringkonna väljaõppetegevus on märgatavalt intensiivistunud. Ja me jälgime seda.

Kui jälgimisvahendid kõike seda võimaldavad, kuidas ei ole suudetud siiani Venemaale üks ühele näidata nende sõjalise jõu liikumist üle Ukraina piiri?

Suudetakse ikka näidata, iseasi, kas Venemaa seda näitamist aktsepteerib. Luureinfo puudust pole olnud. Vajaka jäi otsustavusest, sest Ukraina kui riik ei olnud oma tegevusega kuidagi näidanud enda täielikku kuuluvust ühte või teise leeri. See ilmnes alles Maidanil alanud sündmustega, mis olid Venemaa jaoks paljuski ootamatud. Ukraina areng riigina on olnud nõrk. Korruptsioon on olnud suur, majandus pole toiminud, võim on kuulunud oligarhidele jne. Kõik see tegigi Ukraina rünnatavaks.

Vabariigi aastapäeva kõnes ütlesite, et Eesti kaitsevägi on meie kõigi vägi. Kui palju ta ikkagi meie kõigi vägi on, kui väga suur osa noormeestest kaitseväkke ei jõuagi?

Kõik need põhjused, miks üks või teine kutsealune väeteenistusse ei jõua, on seadusega ette kirjutatud. Kaitseväkke jõuab umbes 40 protsenti kutsealustest.

Samas jõuab sinna 95 protsenti nendest, kellel pole ühte või teist vabastust. Seega pea kõik, kes on terved, jõuavad kaitseväkke. Erisusi on tõepoolest väga palju ja muret tekitab noorte kehv tervis, millega kukub valikust välja pea 30 protsenti noortest. Paljuski peituvad põhjused noorte spordiharrastuses ja selle käigus saadud vigastustes.

Kui suurel osal juba ajateenistusse võetutest tervise tõttu ajateenistus pooleli jääb?

Neid on päris palju, veidi üle kümne protsendi. Kaitsevägi teeb neile kõik vajalikud meditsiinilised uuringud.

Sündimus on käinud Eestis mõõnadega. Praegu on just see aeg, kus ajateenistuse ikka on jõudnud need, kelle sündimise aastail oli üldine sündimus mõõnaseisus.

Oleme väga tõsises augus. Kaitseväkke jõuab küll endiselt nõutud arv noori, kuid nende üldine tase ja kvaliteet ei ole alati kõige parem.

Mis mõttes kehvem kvaliteet?

Meditsiinilisi ettekirjutusi on mõnevõrra tõepoolest leevendatud ja näiteks osa allergiaid ei ole enam ajateenistusest vabastamise põhjus.

Samal ajal on kaitseväkke hakanud üha rohkem astuma noori naisi, kes on kaitseväes rakendatud samaväärselt meestega. Nägin hiljuti ühel õppekogunemisel naist, kes teenis autojuhina. Kutsun naisi üles sellele rohkem mõtlema.

Kas kaitsevägi on talle eraldatavat kahte protsenti sisemajanduse kogutoodangust hästi kasutanud?

Pingutame selle nimel iga aastaga üha paremini ja paremini.

Mõni aasta tagasi, kui kaitseminister taas vahetus, ilmnes ühtäkki, et osa kaitseväe varusid on otsakorral.

Selline seis tekkis sõltuvalt raskest majanduskriisist aastal 2008. Kriisi järel olemegi pannud oma põhilise energia varadele ja varudele, et kõik üksused oleksid hästi varustatud.

Kui võtta varustuse hankimiseks kulutatavad summad sajaks protsendiks, kui suur osa sellest läheb Eestis registreeritud ettevõtetele?

Jään selle vastuse võlgu. Kõik, mida on võimalik Eestist hankida, ostetakse siit. Ka olulistes relvahangetes, näiteks uute lahingumasinate ostmisel, oleme nõudnud, et müüjatel oleks Eestis partnerettevõte tehnika, sealhulgas rasketehnika remondiks. Kaitseväe Pasi-soomukeid remonditaksegi üksnes Eestis. Meie head koostööpartnerid on näiteks Milrem AS ja Baltic Marine Group AS.

Seoses küberkaitsega on meie koostööpartnerid ka IT-ettevõtted. Rahvusvaheliselt on aktsepteeritavad Eesti laevafirmad, näiteks Baltic Workboats AS, mis on võitnud hankeid Rootsiski. Ja muidugi Tartus tegutsev Samelin AS, kus on valmistatud saapaid nii Eesti kui Norra kaitseväele.

Muide, üks meie vigastatud kaitseväelastest on saanud väga haruldase väljaõppe proteeside alal ja tegeleb Ida-Tallinna keskhaiglas kõige moodsamate proteeside valmistamisega kõigile Eesti inimestele, mitte ainult sõjaväelastele.

Kas see, et Eesti piir on politsei- ja piirivalveameti kaitse all, on teie meelest õige?

Piirivalve valvab piiri. Riigipiiri kaitsmine on olnud ja on kaitseväe hoole all.

Mis juhtub, kui näiteks Petserimaal tuleb üks Vene tank üle Eesti piiri?

Kui ta juba tulemas on, teame sellest meiegi ja tegeleme sellega kohe. Kui tuleb tõesti vaid üks tank, siis usun, et mõni Põlvamaa kaitseliitlane teeb selle hiljuti hangitud tankitõrjesüsteemiga ruttu kahjutuks.

Kui aga ühe tanki asemel tuleb massiivne tankirünnak, kui kaua peab Eesti vastu pidama, et liitlased jõuaksid kohale tulla?

Nii kaua kui vaja. Eestit kaitstakse kõigi nende vahenditega, mis meil on. Ja nii kaua, kui meil selleks võimet on.

Kas liitlasväed on Eestis ja teistes Balti riikides selleks, et siia jäädagi?

See on läbirääkimiste küsimus. Kui praegune julgeoleku olukord püsib, on meie huvi, et liitlased harjutaksid meiega koos Eestis püsivalt. Nad on siin ja neid tuleb juurdegi. Järgmisest nädalast on Eestis juba üle viiesaja liitlasväelase.

Milline on Eesti roll, kas peame liitlasväelastele laua katma?

Meie ülesanne on nende siinviibimine võimalikult mugavaks teha. Nii toidu kui kõige muu eest maksavad nad ise. Meie ehitame neile kasarmu ja laiendame keskpolügooni tankitegevuse harjutamiseks. Lenduritele on kõik tingimused loodud, ehkki USA investeerib veel kuni 25 miljonit dollarit Ämari lennuväebaasi arendusse.

Millal Eesti päris oma esimese tanki saab?

Eelseisva kümne aasta jooksul me kindlasti harjutame end selleks. Tankiüksuse loomiseks on vaja teadmisi ja oskusi, polügoone ja harjutusalasid. USA tankid ongi Eestis selleks, et kogemust saada. Tankid ei saa tegutseda jalaväe lahingumasinateta. Nii et kõigepealt ostame lahingumasinad ja alles järgmine samm on tankid.

Millal saab Eesti esimese hävitus- või pommituslennuki?

Mitte kunagi. Oleme need arvutused teinud. Kui kolm Balti riiki ostaksid koos kaksteist lennukit, kuluks meil nende ostmiseks ja pidamiseks pool kaitseväe eelarvest.

Meie liitlastel on piisav hulk lennukeid, et seda nišššši meie jaoks täita.