Pärnu aktiviseerimiskeskuse Tulevik ringluspoel täitub 2. novembril avamisest aasta. Euroopa sotsiaalfondist rahastatava projekti raames leiavad poes ja käsitöötubades rakendust töötud ja linnarahvas saab osta soodsa hinnaga põnevat kaupa.
Ringluspood tähistab oma esimest aastapäeva
26. oktoober 2010, 09:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vee tänaval asuv kauplus rendib sotsiaalfondi toel ruume Pärnu linnalt ning osutab linnale omakorda pikaajaliste töötute rehabilitatsiooniteenust. Poes on kolm palgalist töötajat ja peale nende 22 töötut, kes on ametis teenindajana, käsitöötoas õmblustööd tehes või kauplusele annetatud mööblit kohendades.
Nostalgia ja raamatuvirnad
Muudest kasutatud kauba poodidest erinevalt pärineb kogu ringluspoes müüdav mööbel ja majapidamiskaup annetustena otse pärnakatelt. Aktiviseerimiskeskuse juhataja Priit Ruudu sõnutsi kasutab linnarahvas usinasti võimalust tellida Tuleviku auto koju tarbetu mööbli järele ja alguskuudega võrreldes on kaupluses pakutava valik oluliselt suurenenud.
Vahel püütakse Tulevikule kõlbmatut kraami pakkuda, aga tasuta võetakse siiski vastu vaid seda, mis müügiks sobib.
“Tundub, et projekt on end õigustanud ja inimesed kaupluse omaks võtnud,” räägib Ruut. “Projekti rahastatakse veel kaks aastat, mõtleme juba praegu sellele, kuidas jätkata.”
Populaarseimad müügiartiklid on kaupluse juhataja Mirjam Vabriti jutu järgi lauanõud ja raamatud: kirjavara on tihedalt tuubil üks poeruumidest. Raamat maksab viis krooni ja valik on väga lai, ulatudes nõukogudeaegsest kirjandusest õpikute ja ajakirjadeni. “Ostetakse ka mööblit, ent seda käe otsas minema ei vii, lauanõudest ja raamatutest jääb aga peaaegu igale ostjale midagi näppu,” kommenteeris juhataja.
Ringluspoes satub klient kergesti nostalgia võimusesse, kuna kaup pärineb enamasti just 1960.-1990. aastatest. Põnev on avastada lauanõude virnadest oma lapsepõlve aegseid tasse-taldrikuid või taaskohtuda vanavanemate kodunt tuttava kummutiga.
Kui keegi soovib mõnd kindlat toodet, näiteks tumedat kokkupandavat köögilauda või botaanikaõpikut, pannakse erisoov kirja ja võetakse kliendiga ühendust, kui soovitav ese poodi jõuab. Töötajate sõnutsi on neil oma püsikliendid, mõni vanade raamatute või nõude koguja astub läbi isegi paar-kolm korda päevas.
Taaskasutus on looming
Ringluspoe käsitöötoa naised õmblevad-meisterdavad annetatud materjalidest uhkeid lapitekke, mänguasju, kotte, suveniire. Lihtsamaid õmblus- ja parandustöid tehakse tellimustöönagi.
“Meie naised on väga tublid ja algatusvõimelised,” kiidab naiste käsitöötoa juhendaja Ivi Kõrvemaa. “Käsitööd ostetakse meie poest vähem. Oleme arutanud, et saaksime õmmelda lasteasutustele nukurõivaid ja -tekke, karnevalikostüüme, firmadele mööbli- ja padjakatteid.”
Kasutatud mööblit ostetakse samuti hea meelega, sest nii mõnigi mitukümmend aastat vana kapp või kummut on vastupidavam kui tänapäeva toodang.
Sektsioonkappide pakkumine ületab nõudluse, aga ostja leiduvat neilegi. Vabrit meenutab loomingulist klienti, kes need kapid lahti võtab ja just endale sobivates mõõtudes mööbliks ümber ehitab.
Ringluspoe aastase tegutsemise ajal on nii mõnigi töötu uue ameti leidnud. Kõrvemaa sõnutsi valitseb kaupluses õlatunne, julgetakse muredest rääkida ja nõu küsida, paljud teevad vabatahtlikult ületunde ega soovi pärast oma vahetuse lõppu veel koju minna.
Juhendajad abistavad dokumentidega seotud asjaajamisel, CV ja motivatsioonikirja koostamisel, kavas on arvutikoolitus ja töötukassa töötoad.
Korraldatakse ühiseid väljasõite ja käiakse laatadel oma kaupa pakkumas. Toimuvad ringluspoe töötoad, järgmine on kavas novembrikuus isadepäeval, kus pakutakse meisterdamisvõimalust ka linnarahvale.