Tõstamaa keskkooli direktor Toomas Mitt naasis rahvusvaheliselt lumeskulptuuride võistluselt, kus eestlaste kolmeliikmeline esindus sai vaevatasuks osalemisrõõmu.
Tõstamaa kooli direktor kujundas tantsivat kleiti
2. veebruar 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suusatajate paradiisis Valloire’s lumeskulptuuride võistlusel lõid eestlaste kõrval kaasa Tšehhi, Itaalia, Kanada, Venemaa, Tai, Belgia ja korraldaja Prantsusmaa – kokku 17 võistkonda. Neist mõni paljurahvuseline, kaasates Saksamaa, Inglismaa ja Mehhiko esindajaid.
Kaks proffi
“Tingimus oli, et kolmest meeskonnakaaslasest vähemalt üks peab olema professionaal, meie võistkonnas olid elukutselised kunstnikud Lauri Tamm ja Jana Huul ja mina kui asjaarmastaja,” rääkis fotograafiahuviline koolidirektor.
Vahetult enne Prantsusmaale sõitu osales Tartu kõrgema kunstikooli õppejõud Lauri Tamm tuleskulptuuride maailmameistrivõistlustel Tallinnas ja saavutas oma võistkonnaga kolmanda koha.
“Kuna olen varem Itaalias ja Prantsusmaal lumeskulptuure kujundanud, oli see töö juba tuttav ja kontaktid olemas, sealt siis mõte, et kui prooviks jälle osaleda,” mainis Mitt.
Võistlustele pääsemiseks tuli saata juba novembris kavand – eestlased esitasid Võru linnagalerii galeristi Jana Huule “Tantsiva kleidi” –, mille alusel korraldajad valisid need, kes kohale sõidavad. Eestlastel oli õnne pääseda väljavalitute hulka.
Miti jutu järgi loositi kohapeal välja tööks vajalikud lumekuubikud ja Eesti võistkond sai endale 17. ehk viimase paigutuse tänava lõppu toidupoe ette. Kuubi mõõtmed olid 3,5 x 3,5 meetrit, mis teeb ligi 15 tonni lund.
“Kuna kuubid olid juba ammu valmistatud ja paar nädalat seisnud, siis see lumi oli ikka väga tihe ja lumelabidaga polnud selle kallal miskit teha,” möönis Mitt ja selgitas kuubi valmistamise tehnoloogiat, kus saalungid pannakse püsti ja lumekahur või -frees laseb puistelume sinna sisse.
Võistkonnale anti tööks mootorsaed, osalejatel olid endal kujurdamiseks kaasas lumeriivid ja -peitlid.
Jäine naiselikkus
“Suuremate tükkide eraldamiseks kasutasime lehmaketti, millesse olid poldid keeratud, ning siis sulle-mulle-tehnikaga saagisimegi suuremaid lahmakaid maha, korra õnnestus appi saada sõjaväelased, kes ketiga suurema tüki maha saagisid,” rääkis kolmandik eestlaste võistkonnast ehk tõstamaalane Mitt.
Eestlaste töö oma “Tantsiva kleidi” kallal oli pingeline ja raske, sest kuubiku kogumassist tuli eemaldada suurem osa ehk ligi 70 protsenti, et rõivaeset skulptureerida. Viimistlusel kasutasid taiese tegijad jämedat liivapaberit ning tänasid korraldajaid, et arvukat pealtvaatajaskonda eraldas neist nagu teistestki võistlejatest uudistajaid ohutus kauguses hoidev piirdeaed.
“Prantslased ütlesid, et see “kleit” on nende lemmik, võistlusele kavandit saates arvasime, et Prantsusmaal löövad läbi just naiselikkus ja mood, mis mulle kui kunstnikule ka sobivad,” mainis elevust tekitanud kavandi autor Huul.
Jana Huul oligi ühendav lüli, kes tundis mõlemat võistkonnakaaslast: Laurit kui koolivenda Tartu kõrgema kunstikooli aastatest ja Toomast kui puuskulptuuride meistrit mitmelt mõõduvõtmiselt.
Lumeskulptuuride võistluse võitis Kanada meeskond, teise koha sai Prantsusmaa ja kolmanda Tai esindus.
Eestlaste osaks jäi kaasategemise rõõm kaunite Alpide embuses paigas, kus nädal enne kõnealust sündmust toimus 20. korda jääskulptuuride võistlus.
“Saime kogemusi ja kontakte, meie Lauriga olime nii suurejoonelisel võistlusel esimest korda. Juba see oli võit, et kavandi alusel sinna saime,” kinnitas Huul, kelle sõnutsi seisis ta esimest korda nii võimsa jäähunniku ees. “Lumeskulptuurist oli asi kaugel, materjal oli tihke nagu jää.”