Vana-Pärnu kultuurikeskuses käib laul ja tants õhtuni

Karin Klaus
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vana-Pärnu kultuurikeskuses treenib kolme rühma jaotatud 65 võimlejat.
Vana-Pärnu kultuurikeskuses treenib kolme rühma jaotatud 65 võimlejat. Foto: Ants Liigus

Sügisel poole Ülejõe raamatukogu majast hõivanud Vana-Pärnu kultuuriselts on ennast mugavalt sisse seadnud, huviringid tegutsevad uue hooga ja linnarahva rõõmuks korraldatakse kontsertegi.

Linnavalitsus tõstis kulude kokkuhoiu eesmärgil Vana-Pärnu kultuuriseltsi Ülejõe raamatukoguga sama katuse alla eelmisel suvel, selts sai Jannseni 39 ruumid linnalt viieks aastaks tasuta kasutusse. Varem tegutses selts Kollisti nime all kümme aastat ehk asutamisest saati Haapsalu maantee 11, kunagise Kollisti nahatööstuse ja hilisema Kommunaari jalatsikombinaadi majas.

Seltsielu ja kontserdid    

Läinud suvel sai 1872. aastal ehitatud Jannseni koolimaja linnavalitsuse tellimusel uue katuse ja nädalapäevad tagasi uue välisukse. Seltsi esinaise Silvi Kanošina sõnutsi kosub maja pisitasa, ent parandustöid ja värvimist ootab hoone kest ja aknadki seisavad ees ehku peal.

“Pidevalt kurdame ruumipuuduse üle, sest seltsi kasutada on üksnes saal ja raamatukoguga kahasse eesruum,” kommenteeris Kanošina. “Meil pole kohta arvutile ega telefonile, rääkimata dokumentide kapi või võimlemismattide, käsitöötarvete ja muu kraami paigutamisest. Saime oma käsutusse küll vajaliku ruumi, kuid selle koormas majas kunagi tegutsenud Pärnu ametikool 17 aastaks üürilepinguga, mis lõpeb alles ületuleval kevadel.“

Kultuuriselts kasutab maja ruumikitsikusele vaatamata igal äripäeval, peale selle toimuvad nädalavahetusel kontserdid ja muud üritused. Seltsil on üle 100 liikme, kes tegutsevad võimlemis-, tantsimis-, käsitöö- ja lauluringides ning luuleklubis. Kord kuus reedeti avanevas jututoas on kõneks olnud välispoliitika ja väidelnud riigikokku pürgijad, kavas on kohtumised poliitika- ja kultuuritegelastega, loengud ja reisimuljete jagamised.

Jaanuaris algatas selts keskuse ava-aasta üritustesarja koondnimetusega “Kui minu vanaema oli väikene plika”. Eesmärk on anda nii vanapärnakaile kui Ülejõe linnaosa rahvale teada, et nende päralt on kultuurikeskus, kus võimalik tegutseda ringides ja osaleda üritustel. Kanošina sõnutsi on seltsi liikmetel hea meel linnavalitsuse rahalise toetuse üle: kuigi summa pole suur, läheb iga euro asja ette.

Sarja avaüritusena toimus muinasjutuhommik mudilastele. Saali tõid puupüsti täis iseseisvuspäeva kontsert, mille sisustasid Pärnu muusikakooli noored muusikud, ja naistepäeva tähistamine Piccolo suupilliklubi mängijatega.

Seltsi kultuurinõunik Liia Pulk rääkis, et eesoleval pühapäeval tuleb keskuses ansambel Kadri kevadkontsert, ülestõusmispühadel saavad lapsed meisterdada vanaisade juhendamisel lindudele pesakaste, õppida vanaemade õpetust mööda mune värvima ja neid võistu veeretada.

Emadepäeva tähistatakse koos Ülejõe gümnaasiumi poistekooriga, juuni alguses peab selts oma 11. aastapäeva pidu.

“Ehk on selleks ajaks lumi sulanud ja aed täies ilus,” lootis Pulk. “Tulevikus võiks aias olla vabaõhulava, et saaks rohkem esinejaid kutsuda ja meie seltsi kollektiividki linnarahvale esineda.”

Mõnus, kuid kitsas

Põhiosa seltsi rahvast moodustavad eakamad inimesed. “Noorematele huviringe veel pole, aga võib-olla ajapikku tekib,” rääkis Pulk. “Noortele pole seni sobinud meie maja tingimused: kasutada on ju ainult üksainus suur saal, kõrvalruume pole.”

Ruumipuudusest hoolimata loeb Pulk klubiruume, võrreldes Haapsalu maanteel asunutega, mugavamaks ja kodusemaks. “Soe puitmaja ja puitpõrandad teevad olemise tunduvalt mõnusamaks ja võimlejatelgi on parem treenida,” tõdes ta.

Pulgaga nõustus võimlemisrühma eestvedaja Aime Altoa, kelle võimlejad on sunnitud enne treeningut riideid vahetama saalis või raamatukoguga ühises eesruumis. “Oleme väga rahul maja mõnusa, sooja õhkkonnaga, aga kitsas on tõesti,” nentis Altoa. “Kraami pole kuskile panna, võimlemismatid laome pidulike ürituste ajal saali seina äärde riita, muud võimlemistarbed kuhjame eesruumi kapi taha – veame asju nagu kass poegi.”

Altoa sõnutsi on inimesed siiski suhtunud ruumipuudusesse heatahtlikult ja ühtki nurinat pole siiani kuulda olnud.

Eakas maja väärib parimat

Tulevikku arutades on seltsi juhatus reastanud ürituste plaani kõrvale maja kordasättimise tegevuskava. “Loodame jätkuvale heale koostööle nii linnavalitsuse kui seltsi toetajatega,“ avaldas Kanošina. “See, kord koolimajaks ehitatud maja on ju pea 140 aastat linnarahvast truult teeninud ja väärib head kohtlemist.“

Kanošina sõnutsi ohverdas selts mullu suvel maja siseremondiks kõik oma säästud ja teenistuse ning on valmis kokkuhoitu kulutama sel suvel maja välisremondile ja ümbruse korrastamisele. Muude tööde kõrvalt tahab seltsirahvas väga täita ratastooli aheldatutele antud lubaduse, et nemadki pääseksid seltsi tegemistes kaasa lööma ja raamatukogusse ajalehti-ajakirju sirvima. “Kaldteede hinnad panevad paraku õhku ahmima,” tõdes Kanošina. “Fondidest võib ju vajalikku summat taotleda, kuid selle nullib nõutav omafinantseering, milleks seltsil raha ei ole.”

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles