Maksa võlg ära ehk sopasõda 154 euro pärast

Isegi pada ja katel võivat teinekord tülli keerata, saati siis inimesed. Foto: Henn Soodla

Lörri läinud kinnisvaratehing kihutas maakleri ja kinnisvaraomaniku omavahel sõnasõjajalale. Mõlemal poolel on, mille nimel teravusi ja lamedusi vahetada – on ju au, väärikuse ja põhimõtete kõrval mängus 154 eurot.

Veebruari lõpus pommina plahvatanud konflikti süütenöör pandi susisema kaks aastat tagasi, kui pärnakas Raivo Valgenberg pöördus kinnisvaramaakler Ülle Allika poole palvega, et too paneks 750 000 krooniga müüki tema Pärnus Tammsaare puiesteel asuva kolmetoalise korteri.

Valgenberg tunnistab, et leping jäeti sõlmimata mehe enda initsiatiivil. “Ma tahtsin ise ka seda korterit müüa,” toob ta välja ühe argumendi, miks paberit määrima ei hakatud.

Pole paberit, pole võlga

Ehkki huvilisi käis mitu, jõudis Allika müügiprotsessile lähemale kui kunagi varem tänavu aasta alguses, kui Venemaa kodanik Mihhail oli nõus korteri ära ostma ja Valgenbergi andmeil tasus ka 958.60 eurot (15 000 krooni) broneerimistasu.

Valgenbergi väitel lubas Allika talle, et juhul kui tehingut kokkulepitud kuupäeval, 28. veebruaril ei toimu, saab Valgenberg pool broneerimistasust endale. Jälle ei sõlmitud selle kohta mingit kirjalikku lepingut.

Läkski nii, et korteri müüki ei toimunud. Ent kui Valgenberg hakkas maaklerilt oma osa broneeringutasust sisse nõudma, olevat viimasena mainitu üritanud kokkuleppest kõrvale vingerdada.

Nii ei jäänud Valgenbergil muud üle kui hakata maaklerit telefonikõnede ja sõnumitega pommitama. “Maksa võlg ära ja siukseid,” avab Valgenberg oma pöördumiste sisu.

Lõpuks Allika murdus ja kandis Valgenbergi arvele 200 eurot. Ülekande selgituseks märkis ta “Korterist loobumise tasu”. Hiljem, pärast mitut pingelist telefonivestlust nõustus Allika loobuma veel 127 eurost ja märkis selgituseks, nagu Valgenberg usub, suurest vihast “Puhaskasum”. “Siis ta ütles, et rohkem ei maksa ta midagi, et tal on reklaamikulud ja värgid,” mäletab Valgenberg.

Lubatud 480 eurost (7500 kroonist) oli Valgenberg kätte saanud 326 eurot (5100 krooni).

Allika väitel pressis Valgenberg selle raha välja, ähvardades ta maine maatasa teha ja viia asjad nii kaugele, et ta tulevikus korterite asemel ehk ainult kartuleid müüa võib.

“Ta olla kahju kannatanud ja lubas ma ei tea kus kohta kõik pöörduda, sellepärast saigi selline lüke tehtud,” põhjendas Allika, miks ta väljapressimisele allus, mitte joonelt politseisse ei läinud. “Üürilised kolisid välja, tal oli vaja maksta neid üüriarveid, tellida hindamisakt ja tema neid ei tahtnud maksta.”

Nüüd on Allika mõõt täis ja rahakotirauad lukus. Nõutavat 154 eurot (2409 krooni) ta enam maksta ei kavatse. “Toogu palun tõendusmaterjal,” sõnas ta. “Olete näinud ühtegi lepingut?” esitas maakler retoorilise küsimuse, viidates tõsiasjale, et mida pole paberil, seda pole olemas.

Asi on põhimõttes

Valgenbergi hinnangul piisab tõestusmaterjaliks juba asjaolust, et Allika talle osa summast üle kandis. “Poleks ta midagi maksnud, siis ma poleks tema vastu saanud midagi öelda, aga ta ise hakkas maksma. Ja miks peaks inimene tühja koha pealt maksma?” argumenteeris ta.

Allika kinnitusel on temalt raha just nimelt tühja koha pealt nõutud. “Ma ei ole ühtegi raha saanud, mitte ühtegi raha,” väidab Allika, kelle selgitusel broneeris huviline korteri suusõnaliselt ega maksnudki broneerimistasu. Mistõttu ei olevat õiguslikku alust temalt raha nõuda.

Ent Valgenberg nõuab. “Asi on põhimõttes, ta (Allika, toim) on väga ebaviisakalt käitunud,” põhjendab ta 154 euro pärast häirekella löömist. “Ja ma ei taha, et sellised siin linnas vabalt tegutsevad.”

Allika ei taha samuti, et Valgenbergi-sugused linnas karistamata tegutsevad, ega näe nüüd teist teed peale kohtutee.

Andku Valgenberg seal aru, miks ta ausat naist laimab. Ühtlasi näidaku ette dokument, mille alusel ta Allikalt raha nõuab. “Tõestagu!” torkab maakler bravuurikalt.