See oli kaks aastat tagasi, kui Pärnu lasteküla tegevusjuhil Valdur Kollal tuli pöörane mõte jalutada kasvandikega koos Iklast Narva. Möödunud nädala keskel jõudsidki nad rampväsinult, kuid õnnelikuna sihtpunkti.
Pärnu lasteküla lapsed kõndisid kaheksas jaos Iklast Narva
13. aprill 2011, 08:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitte et nad oleks kaks aastat teel olnud. Seda mitte. Poole tuhande kilomeetrine üle rabade ja läbi metsade kulgev teekond oli jagatud kaheksaks kolme-neljapäevaseks etapiks.
Suur seiklus sündis ühest mõneti nurjunud metsamatkast, mille eesmärk oli kõndida Iklast Mõisakülla. Paraku läks ilm nii sandiks kätte, et seltskond otsustas Laiksaares teekonna katki jätta. Mööndusega, et järgmisel korral minnakse sealt edasi. Ja milleks piirduda Mõisakülaga, kui võib Narva välja põrutada?
Metsik loodus
Teekonnal prooviti olla loodusele võimalikult lähedal. Üksnes ei välditud suuremaid teid, vaid tihtilugu murti kompassi ja kaarti kasutades otse läbi metsade ja üle jõgede. Kui vaja, langetati jõe ületamiseks puid. Kui puid polnud, kahlati niisama läbi vee.
Põlati ära sellised moodsad narrused nagu telk ja priimus. “Magasime väljas okste peal ja süüa tegime lõkke peal,” märkis Kolla. Ööbimiseks katsuti leida mõni koht veekogu lähedal. See oli enam-vähem ainus kriteerium. “Ikkagi ööbisime seal, kuhu õhtul jõudsime,” eelistas seltskond Kolla sõnutsi RMK (riigimetsa majandamise keskuse) matkaplatsidele metsikut loodust.
“Tagusime pinna siledaks, siis panime kuuseoksad maha, katuse tegemiseks kinnitasime kahe puu vahele nööri, viskasime üle selle kile, mille kinnitasime puudega,” rääkis noorim matkast osa võtnu, 11aastane Richard, kuidas külmal ajal metsas pesa ehitada.
Päevad pole vennad
Päevateekonna pikkus kujunes vastavalt maastikule. Vööni ulatuvas lumes kahlates või laugaste vahel sumades liiguti teinekord ehk ainult kuus kilomeetrit päevas. Selle arvelt tuli aga järgmisel päeval, hambad ristis, kas või jalad rakku marssides veerandsada kilomeetrit läbida. Pidi ju kindlaks määratud lõpp-punkti, kus buss ootas, alati õigel ajal jõudma. Keskmiseks päevatee pikkuseks kujunes Kolla arvepidamise järgi umbkaudu 17 kilomeetrit.
Kaheksast etapist kolm läbiti talvel. Raskemateks loeb Kolla neid kilomeetreid, mis tuli mõõta hilissügisel. “Novembris, kui sajab vihma ja oled läbimärg ning õhtul on juba miinuskraadid, on ikka päris raske,” selgitas ta.
Raskeid hetki meenutades ei saa Kolla mööda viimasest etapist, kui seltskond asus järjekordset raba ületama. Esiti oli lumeväljadel jääkoorik peal ja kõik sujus. Siis aga läks ilm ootamatult soojaks ning sulatas kooriku. “Hommikul kandis ja siis juba poole päeva pealt tundidega vajus ja vajus, lõpuks sumpasime põlvist saadik lumes,” tõi Kolla näite päevast, millega suudeti läbida vaid kuus kilomeetrit.
Lõbusa seigana meenub Kollale, kuidas nad esimesel matkal mööda purret jõge ületasid. Viimasena tuli üks suurema kondiga, 140 kilo kaaluv poiss. “Ta libises ja kukkus purde peale, purre läks keskelt pooleks ja ta kukkus koos purdega alla,” puksub Kolla sellele mõeldes praegugi naerda.
Kasvasid kokku
Vaatamata raskustele, ei kuulnud Kolla kordagi, et keskeltläbi kaheksast 11–20aastasest poisist-tüdrukust koosnevas seltskonnas oleks keegi kurtnud. “Oli küll palju vandumist, aga sihukest juttu, et “miks me siia tulime” või “lähme koju”, ei kuulnud kordagi,” kiitis Kolla, kelle sõnutsi erinevad karmides oludes tugevaks kasvanud lastekodulapsed kardinaalselt tavakoolide lastest, kellele ta matkaklubi juhatajana samuti retki korraldanud on. “Müts maha selle seltskonna ees!”
Kas ja millal järgmine matk, näiteks Narvast Paldiskisse jalge alla võetakse, ei osanud Kolla veel öelda. Ent lapsed olevat selle mõtte juba välja käinud. “Me kasvasime selle matkaga hästi tugevalt kokku, nii et midagi tuleb kindlasti teha,” kinnitas ta.