Aino Siebert: Olen alati olnud selline, kelle kohta öeldakse, et hästi integreerunud

Fotograafina tunneb Aino tõmmet võimsate masinate poole, millega seletub tema huvi ringrajavõistluste vastu. Ta on sage külaline messidel, kus ilusad inimesed demonstreerivad kauneid ehteid. Loodust on ta nautinud koduümbruses. Foto: Werner Siebert

Vannutatud kohtutõlk, fotograaf ja vabakutseline ajakirjanik Aino Siebert jäädvustab sõnas ja pildis elu Saksamaal, kaasa arvatud eestlaste tegemisi.

Aastaid tagasi, kui esimest korda kohtusime ajakirjanike liidu suvepäevadel, ütles Aino Siebert, et fotograafia ja ajakirjanduse juurde jõudis ta siis, kui kohtus tõlkimist vähemaks jäi, sest tema kliendid ja tööandjad olid Saksamaal kenasti trellide taha pandud.

Viis aastat tagasi ilmus Pärnu Postimehes tema esimene kaastöö. Ainuüksi Saksa poliitikast on Aino kirjutanud üle 40 artikli, peale selle ühiskonna-, spordi-, naiste-, meedia-, kultuuri-, reisi-, messi- ja Saksamaa-teemalised kirjutised, mis kõik kenasti rubriigiti ülal tema ja abikaasa Werneri kodulehel. Sel aastal tunnustas Pärnu Postimees Aino Siebertit esimese väliskaastöölisena oma väikese Jannseni auhinnaga.

Sul õnnestus 1971. aastal Soome mehele minna. Kas see tähendas Eesti ukse oma järel sulgemist?

See on üleüldiselt liikvel arvamus. ”Õnnestumine” minu puhul päris paika ei pea.

Umbes 15. eluaastast hakkasin tegelema esperantoga ja sain palju kirjasõpru, ka välismaal. Tekkisid tuttavad Soomes ja kui Tallinnasse hakati ehitama Viru hotelli, tuli tuttava sugulane Karjalast Eestisse, tuues meile kaasa pakikese.

Nii koputasidki 1971. aasta veebruaris – olin tollal 17aastane – kolm soomlast, abielupaar ja minu tulevane mees, meie kodu uksele Meriväljal. Abiellusime sama aasta septembris, olin juulis saanud 18aastaseks.

Olin just lõpetanud tehnikumi, töökoht oli teada ja oleksin tahtnud minna õppima ajakirjandust, tollal oli see võimalik Moskvas. Mu ümber olid täiskasvanud, samuti mu tollase abikaasa lähedased, kes kõik mind ”masseerisid” ja rääkisid, milline õnn on mulle osaks saanud.

Leningradis pidime õhtuni ootama Soome vaksalis, jäin hirmust haigeks, mind tabas migreenihoog. NSVLi piirivalve kontrollis mind põhjalikult, kuigi kaasas oli vaid kaks kohvrit isiklike asjadega. Selgelt anti mõista, et olen kodumaa reetur.

Välispassi saades pidime kõik (grupis oli viis–kuus inimest) alla kirjutama paberile, mille sisu kohta öeldi, et see on kinnitus instrueerimise kohta. Mõne aasta eest oma KGB väljasõidutoimikut uurides seda dokumenti seal ei olnud.

Minu mees koos vennaga oli piiril vastas ja sealt sõitsime autoga Parikkalasse. Oli külm, paks lumi maas, jõulud ukse ees ja mul kohutav koduigatsus.

Linnainimesena pidin esimest korda elama talus, kus oli hoopis teine elurütm. Kui lehmad poegisid, pidin mina, kes ma suuri loomi kardan, samuti appi minema.

Tuli olla juures, kui jõuludeks siga tapeti, verivorsti ja ah kui häid Karjala pirukaid tehti.

Kuidas tol ajal eluga Soomes kohanesid?

Mulle oli Soome alguses kultuurišokk. Lähim naaber elas mitme kilomeetri kaugusel. Kui maas oli paks lumi, pääses liikuma ainult traktoriga. Soome keele selgeks saanud, kuulasin hea meelega Karjala memme jutustusi Talvesõjast, nende talu oli jäänud NLi poolele. Need pajatused avasid mu silmad nõukogude ühiskonna suhtes.

Karjala inimesed said Talvesõjas kõige enam kannatada, ka memme pere kaotas kodu, mees tuli tagasi ühe jalaga ja poos ennast hiljem metsas üles. Ikka vaadati Pyhäjärve poole ja meenutati endisi aegu, kui Viiburi oli veel karjalaste linn. ”Ryssä on ryssä, vaikka voissa paistasi” (sm k venelane jääb venelaseks ka siis, kui teda võis praadida) – seda ütlust kasutati väga tihti.

Lugesin palju, näiteks Aino Kuusineni mälestusi oma mehest Otto Wille Kuusinenist (O. W. Kuusinen (1881–1964) oli Soome päritolu kõrge Nõukogude riigitegelane, toim) või Unto Parvilahti raamatut ”Beria aiad”, kus autor kirjeldab, kuidas ta NLile välja anti ja Siberisse saadeti.

Kuigi Kekkoneni Soome oli ametlikult neutraalne ja NLi-sõbralik, siis liiduvastased raamatud polnud keelatud, neid sai raamatukogust vabalt võtta, keegi ei hoidnud oma suud kinni.

Mida kujutas endast 1970. aastate Soome?

1970. aastate Soome (Helsingi) oli kallis maa, eriti noorele perele. Parikkalas elasime vaid kuu aega, siis aitas minu esperanto-tuttav meil saada Helsingis korteri ja esimese töökoha.

Sõjareparatsioonid Nõukogude Liidule olid just makstud. 1971 oli ehitustel tunda tööpuudust, üürikortereid polnud peaaegu üldse leida või olid need noorele perele kallid. Liha ostmisele ei võinud mõeldagi, veel vähem restorani minemise peale. Hea, et firmas oli söökla, kus sai odavalt einestada.

Tallinna võis sõita vaid turismifirma kaudu ja ööbimisega kallis hotellis. Pealegi ootasid sugulased alati kingitusi, nende saadetud soovide nimekiri oli väga pikk. Selle täitmiseks pidime ise rihma pingutama. Käisime mehega õhtuti veel tehast koristamas, tegime majahoidjatööd, et rohkem raha teenida. Kulus kolm-neli aastat enne, kui kergemaks läks.

Mulle on jäänud meelde vabadus, inimesed olid sõbralikud, viisakad ja avatud. Elu ei olnud hall nagu NLis. Keegi ei sosistanud.

Mind hämmastasid suured raamatukauplused, kust sai osta igasugust kirjandust. Olen alati armastanud lugeda ja lugemine aitas kiiresti ära õppida keele.

Kui mu töökohas juhuslikult kuuldi, et räägin vene keelt, ülendati mind käskjalast büroosse, kus tegelesin Soome toodete müügiga NLi. Soomel ja NLil oli kliiring-kokkulepe ehk eksport ja import pidi olema tasakaalus. Tegelikult ostis NL Soomest rohkem, kui eksportis.

1972–1973 jõudis Kesk-Euroopast Soome seksuaalrevolutsioon, mis noorele inimesele oli väga huvitav kogemus. Vallalised naised hakkasid äkki lapsi saama ja tundus, et kõik magavad kõigiga. Populaarseks muutus sõna ”seksimine”, mille kasutamise KGB oli meil keelanud.

Paranes soomlaste elatustase. Mainimisväärne oli naiste tugev positsioon, mille hea näide on ”Naiste tantsud” (Anu Kaipaineni romaan, toim). Oli iseenesest mõistetav, et mehed aitasid kodutöödes.

Esimese poja sündides olin 22aastane, käisin tööl ja mu tutvuskond koosnes soomlastest. Olen alati olnud selline, kelle kohta öeldakse, et hästi integreerunud.

Mäletan sedagi, kuidas, aasta oli vist 1981 või 1982, aitasin ühel eestlasel turismigrupist Rootsi põgeneda. Viisin ta Turu kaudu Stockholmi ja kaitsepolitsei (Suojeluspoliisi) oli selgelt minu poolel. Diskreetselt anti juhtnööre, kuidas pean käituma ülekuulamisel, ja soovitati NLi mõnda aega mitte reisida.

Kuidas sa Saksamaale jõudsid ja Werneriga tutvusid?

Saksamaale tulin tänu ühele mehele, kellega tutvusin Tenerifel. See suhe ei pidanud vastu. Kuna vanim poeg oli juba jõudnud sisse elada, tal läks koolis hästi, mängis jäähokit, otsustasin jääda Saksamaale.

Ma ei osanud üldse saksa keelt, autojuhiloa saamiseks tegin eksami inglise keeles, sest Saksamaal ei saa autota kuidagi hakkama, ja elu algas jälle nullist. Jan sündis 1985 ja keeleõpe kahe lapse kõrvalt käis läbi raamatute. Algul lugesin odavaid kioskiromaane ja kollaseid naistelehti, sest need olid kirjutatud lihtsas keeles.

1980ndate Saksamaa oli täielik heaoluriik. Võõras oli naiste seisund, kuna liitvabariik oli patriarhaalne maa, kus naised olid kodused ja mees teenis raha ning dikteeris muusika. Minuga poleks see õnnestunud, kuid mehed pole kunagi proovinudki.

Vastavalt oli üles ehitatud ühiskonna struktuur, koolilapsed tulid nagu lasteaialapsedki koju lõunat sööma. Minu elugi kujunes tahes või tahtmata koduseks, kõik pöörles laste ümber. Mulle oli see täiesti uus kogemus, sest Soomes olid tollal juba pikapäevakoolid ja -lasteaiad ning naised käisid tööl. Siiski oli elu Saksamaal meeldiv ja lihtne, naistelgi on praegu parem positsioon. Kui vaatan oma poiste elukaaslasi, siis need piigad on teadlikud oma väärtusest ega lase poistel ennast alla suruda.

Kontaktide sõlmimisega polnud probleeme, kuna Saksamaal on väga au sees ühiskondlik töö. Ühingutes vajati alati abikäsi, pakkisin lapsed autosse ja tegin kaasa. Olen teinud lugematul arvul võileibu ja küpsetanud kooke. Raha ei saanud, kuid hea tuju ja uusi sõpru küll.

Näiteks pea aasta tõlkisin Mannheimi lastehaiglas 16aastasele ukraina poisile Anatolile, kes oli haigestunud leukeemiasse. Kui tulin haiglast, olin õnnelik, et mu lapsed on terved, ja tajusin, kui suur väärtus on tervisel. Anatoli paranes, on abielus ja elab Saksamaal.

Werneriga tutvusin saatkonnas 1993. aastal. Ta tuli esindusse probleemiga, mille lahendamine nõudis kaua aega. Olime telefoniühenduses ja kohtusime, kui ta Bonnis käis. Mingil ajal arenes tutvusest soe sõprus ja armastus. 2,5 aastat pendeldasime Bonni ja Karlsruhe vahet (üks ots 280 kilomeetrit) ja ühel hetkel oli selge, et peab langetama otsuse. Meil mõlemal olid seljataga karile jooksnud abielud, seega polnud otsustamine kerge. Kes leemega suu põletanud, puhub ka vee peale.

Diplomaatilised esindused hakkasid kolima Bonnist Berliini, mis on Karlsruhest veel kaugemal, ja kuna mul oli ajaline tööleping, võtsime julguse kokku, abiellusime ja kolisin Badeni pealinna.

Werner jäi kuus aastat tagasi pensionile ning hakkas mind ajakirjandustöös abistama.

Millised olid Lääne-Saksamaa eestlased?

Kuni 1988. aastani ei olnud mul eestlastega suhteid ja ma ei tundnud ühtegi eestlast. Suhtlesin soomlastega, Saksa-Soome ühing on üks suuremaid Saksamaal.

Eestlastega tutvusin alles 1991, kui alustasin tööd Eesti suursaatkonnas Bonnis. Kuna 1992 hakati väljastama Eesti passe, tutvusin paljude eestlastega, kes olid sõjaajal põgenenud, samuti baltisakslastega. Oli huvitav kuulata nende saatusi ja elulugusid, see avas mulle täiesti uue maailma, millest ma polnud midagi kuulnud. Meie perekonnast ei olnud keegi välismaale läinud.

Kas vannutatud kohtutõlgina on sul palju tööd ja kui tihti vajavad eestlased Saksamaal juriidilist abi?

Eestlaste vägitegudest Saksamaal on palju kirjutatud. Nüüd on juba mitu aastat olnud rahu majas. Juhtub harva, et õigusmõistmine vajab minu teeneid.

Õnneks väljastatakse nüüd rahvusvahelisi dokumente, seega pole neid enam tarvis tõlkida. Eestlastele aga teadmiseks, et Saksamaa ametkonnad ei aktsepteeri Eestis tehtud tõlkeid. Need peab Saksamaal kinnitama ja see maksab muidugi lisaraha.

Teine asi: Eesti ametnikud peavad aktsepteerima Saksamaa rahvusvahelisi tunnistusi.

Vahel on mind kutsutud tõlgiks notari juurde või abielu sõlmimisele, kui pruut või peigmees või nende vanemad ei räägi saksa keelt.

Mis on sulle eriti meelde jäänud tööst Eesti suursaatkonnas?

Saatkonda sattusin tööle juhuslikult. Pöördudes isiklikus asjas esinduse poole, sain teada, et neil ei ole sekretäri. Tuli jutuks, et olen koolituselt asjaajaja, ning tollane suursaadik Tiit Matsulevitš ja nõunik Sven I. Oksaar kutsusid mind Bonni tööle.

Meelde on jäänud ebainimlikult pikad tööpäevad. Tihti läksin koju ainult mõneks tunniks: magama ja riideid vahetama. Eesti oli äsja taasiseseisvunud, kõigest oli suur puudus. Telefoniliinid ei toiminud, esimesed sõnumid saatsime Bonnist Tallinna teletaibiga. Hiljem tuli faks, mina ja suursaadik olime ainukesed, kes oskasid seda kasutada. Tööle tulles tõin kaasa isikliku kirjutusmasina.

Hiljem tuli Karlsruhe tehnikaülikoolis informaatikat õppiv Liina Teesalu, kelle juhendamisel hangiti arvutid ja kes õpetas meid neid kasutama. Asjad muutusid palju paremaks, kui saatkond sai esimese konsuli Meelis Ojasoo.

Kui mina tulin Berthavon-Suttner Platzile, olid leedukad juba läinud. Eesti ja Läti jagasid omavahel nelja tuba ühe hoone neljandal korrusel. Lätlaste saadik oli Egils Levits, välislätlane, kes nüüd töötab Luksemburgi kohtus kohtunikuna.

Saatkonna hea hing oli kahjuks vara lahkunud Dainuvite Urdze, kelle lesk Andrejs peab siiani Bonni Annabergis Balti kristlike üliõpilaste maja. Seal elas ka Tiit Matsulevitš, enne kui leidis peavarju eestlaste toetaja Endel Räni pool.

1993. aasta suvel ostis Eesti vana villa Bonni valitsusrajoonis Fritz Schäfferi tänaval. See kuulub nüüd eraisikule.

Alles siis hakkas diplomaatiline esindus võtma ametlikku kuju. Saatkonda tuli kaastöötajaid ja töökoormus vähenes tasapisi, kuigi kellegi tööpäev ei piirdunud vaid kaheksa tunniga.

Millega tegeleb 2002. aastal loodud Saksa-Eesti foorum?

Omal ajal märkasime, et Eestiga seotud ühingud Saksamaal ei tegelnud heategevuse ega kontaktide vahendamisega, siis tekkis idee luua uus selts. Foorumi põhitöö on aidata eestlasi konkreetsete projektidega.

Tutvustasime Jaan Elkenit artKarlsruhe juhi Ewald Karl Schradega lootuses, et Eesti kunstnikud saaksid oma töid Saksa kunstiturul näidata ja müüa. Kahjuks jäi eestlaste osalemine üha enam tuntust koguval kunstiturul rahapuudusel tänavu ära.

Nagu mullu ulatame sel aastal abikäe Katrin Amosele, kes tuleb siia koos Läti ehtekunstniku Maris Aunisega tarbekunstimessile “Eunique”.

Oleme toetanud rahaliselt Eesti lastekodude lapsi, aidanud pressiteadete ja tõlkimisega Dieter-Thomas Hecki, kes juhib Brit Jordani ühingut ja on osalenud Haapsalu puuetega noortekodu ehituse rahastamisel. Äsja toetasime Baltische Rundschau praktikandi sõitu Pärnusse: oma reisist Eesti suvepealinna avaldas Maike Scholz kaks artiklit.

Foorumil pole palju liikmeid, seetõttu toetame meelsasti konkreetseid projekte, millest on kasu nii eestlastele kui sakslastele. Püüame viia inimesi kokku lootuses, et kontaktidega pannakse alus uutele ühisprojektidele.

Sul on kolm poega ja tütar, kuidas neil on elus läinud?

Meie tütar töötab Heidelbergi lähedal õpetajana, ta õpetab puuetega lapsi. Vanim poeg läks paar aastat tagasi Soome, tegutseb seal rahvusvahelises firmas ja vabal ajal jäähokitreenerina. Keskmine poeg on koolituselt fotograaf, pärast kahte aastat Bremeni fotoateljees alustab juunis Bochumis reklaamipiltnikuna. Noorim õpib Karlsruhe tehnikakõrgkoolis sensoritehnikat.

Lapsed on juba suured, neil on oma elukaaslased ja nad elavad oma elu. Kokku saame tavaliselt pühade ajal.

Millest huvi fotograafia vastu?

Mind on alati veedelnud inimesed, mistõttu soovin huvitavaid inimesi ja põnevaid sündmusi ”konserveerida”. Pildistamise pisiku said minult nii Werner kui Jan. Teadlikult olen fotografeerinud mõne aasta, kui Jan hakkas seda ala õppima ja meiega kogemusi jagama.

Tunnen näiteks mitu aastat DTMi võistlustelt Ralf Schumacherit. Ta on tagasihoidlik ja ajakirjanike ning fännidega ülikannatlik. Siiani pole ta kunagi võitnud, jäädes alati oma kuulsa venna Michael Schumacheri varju. Esimest korda saavutas Ralf nüüd Hockenheimis nii kvalifikatsioonisõidus kui võidusõidus kolmanda koha. See pilt, kus ta õnnelikult ja kergendunult, isegi häbelikult naerab, peegeldab autovõidusõitja haruldasi emotsioone. Pilt näitab Ralf Schumacherit täiesti uues valguses.

Olen nüüd mitu kuud jälginud meie naaberküla Leopoldshafeni linnupargis linde. Eriti graatsilised on mustad luiged. Papagoimamma haub ega tule pesalt ära. Isane toob talle noka vahel süüa. Peab olema palju kannatust, et tabada huvitavat momenti.

Just sellised momendid muudavad pildistamise ülimalt meeldivaks ja pilte vaadates tekib peale õnnetunde sisemine rahu.

CV

* Sündinud 21. juulil 1953.
* 1971 kolis Soome ja 1984 Saksamaale.
* Vannutatud tõlk, fotograaf ja vabakutseline ajakirjanik.
* Kirjutanud Eesti Elule (Toronto), Eesti Päevalehele (Stockholm), Vaba Eesti Sõnale (New York), Eesti Päevalehele, Postimehele, Sakalale, Kultuur ja Elule, Kroonikale ning Elukirjale. Eriti südamelähedaseks peab koostööd Pärnu Postimehega.
* Praegu töötab ajakirjanikuna saksakeelses Baltische Rundschaus.
* On Eesti ja rahvusvahelise ajakirjanike liidu liige, Saksa-Eesti foorumi üks asutajaid ja esimene esimees.
* Valdab eesti, soome, saksa, vene ja inglise keelt.
* Abielus, kolm poega ja tütar.