Lavastus aitab mõista teistsuguseid

Kadri Rämmeld ja Janek ­Sarapson. Foto: Gabriela Liivamägi

Pärnu Endla Küünis täna õhtul esietenduv “Tantsutund” toob publiku ette tuntud Ameerika tele­stsenaristi kirja pandud ebatavalise suhteloo, mida­ Ameerika mandril on lavastaja Enn Keerdi teada pelgalt mõne­ aastaga toonud lavale kümned teatrid ja lavastajad.

Muu hulgas Bill Cosby show’le kaastööd teinud, kümmekonna näidendi ja ühe lasteraamatu ­autor Mark St. Germain on ennast huumori vallas juba tõestanud. “Tantsutund” jõudis teispool ookeani esmaettekandeni 2014. aastal, paar aastat hiljem pakkus Andra Aaloe seda Pärnu teatrile ja eelmisel aastal oligi näidend eesti keelde tõlgitud.

USA kriitikudki on Keerdi andmeil loo suhteliselt hästi vastu võtnud ja ta on nendega enam-vähem sama meelt. Plahvatus­liku huvi põhjus peitub ilmselt selles, et ühtpidi romantiline komöödia, on siin sügavam mõõdegi, mis võiks vaatajate hinge puudutada.

Kui samas ruumis tuleb omavahel suhelda ja üksteise eripäradega toime tulla Aspergeri sündroomiga teadlasel ja ränga jala­vigastuse tõttu meeleheitel tantsijannal, võib sügavalt tõsinegi ­sisu kõrvalt vaadates koomiline välja paista.

Aspergeri sündroomiga inimesed võivad olla intellektuaalselt väga nutikad, aga neil on suhtlemisprobleemid. Enn Keerd

Mõlemal tegelasel on keeruline suhestuda ja suhteid luua ülejäänud maailmaga. Mõtlema panev draama ja peen huumor loovad mõjusa sümbioosi. “Määratletud romantilise komöödiana, on see ääretult soe, liigutav, ent kindlasti mitte tühine lugu,” nentis lavastaja.

Karjääri lõpetav lapsepõlve hingehaavadega tantsijanna (Kadri Rämmeld) on end kookonisse sulgenud ega usalda eriti kaasinimesi. Naise kodu uksele koputaval Aspergeri sündroomiga professoril on raske inimestest aru saada oma haiguse tõttu ja temagi on selle tõttu muutunud umbusklikuks.

Ühtpidi mehe ja naise aimatav kokkusaamise lugu, on see rohkem kahe inimese üksildusest väljakasvamise ja eneseületamise lugu, mis seab uude valgusse mõndagi sellest, mida oleme harjunud normaalseks pidama.

“Aspergeri sündroomiga inimesed võivad olla intellektuaalselt väga nutikad, aga neil on suhtlemisprobleemid: neil võib olla raske inimestele silma vaadata, teisi inimesi puudutada ja ülikeeruline tajuda mitteverbaalseid sõnumeid. Igasugune alltekst jääb neile kättesaamatuks,” avaldas Keerd. “Nii on neil suhetes hästi raske aru saada, mida tegelikult neist arvatakse ja mida öeldakse.”

Professori psüühikasse kaevus külalisena Janek Sarapson, kes oma lähikonnas on sellise sündroomiga inimesega aktiivselt suhelnud ja tema isiksuse kasvamist mingis eluetapis pealt näinud. Nii teab näitleja sedagi, et sündroomi mõju võib indiviiditi palju erineda. Tegelaskuju loomisel oli talle abiks psühholoogiakirjandus.

“Kaevuma olen pidanud sellesse teemasse ikka, sest ega mu ­enda orgaanika või plastilisus ole ju Aspergeri sündroomiga inimesele omane. Ta on ikkagi teist tüüpi, tahumatu. Juba tema mõttekäik on hästi ratsionaalne ja struktureeritud, mustvalge,” mõtiskles Sarapson. “Selles mõttes on seda tegelast väga põnev avada, et kuidas sa ära tabad tema mõtete süsteemi.”

Ehkki ebatavaliste tegelastega, on see Kadri Rämmeldi arvates üks tavaline kokkusaamislugu neist paljudest, mida võiks pajatada igaüks.