Gruusia poliitika käib tänavail

Gruusia opositsiooni toetajad hoiavad kaikaid ja plakatit kirjaga “Miša! Ära karda!”. Foto: Reuters

Mida soojem kant, seda enam tehakse poliitikat tänavail. Kas selline tõdemus nüüd poliitiliselt päris korrektne on, ei oska öelda, kuid mingi seaduspära näib olevat.

Gruusia pole küll klimaatiliselt kõige kuumem koht maailmas, kuid poliitilised kired valguvad sealkandis õige tihti tänavaile ja väljakuile. Praegu käib järjekordne kampaania president Mihhail Saakašvili mahavõtmise nimel ja tänase päeva, 25. mai kuulutas opositsioon raevu päevaks.

Gruusias jagub opositsioonilisi jõude igale maitsele. Vastasrinna liidreid on mitut karva, osa neist väidetava tagakiusamise tõttu koguni riigist lahkunud.

Praegu tänavaile tulnud seltskonda juhib kaks naist. Mõjukam neist on kahtlemata Nino Burdžanadze, kunagine parlamendi esimees, kes veab “Demokraatlik liikumine – Ühtne Gruusia” nimelist jõudu. Teise seltskonnana liitus protestidega Nona Gaprindašvili kui endise malesuurmeistri juhitud Rahvaliit.

Naiste roll Gruusia poliitikas on alati suurem kui välisvaatlejaile ootuspärane. Naine, eelkõige ema, on Gruusia ühiskonnas äärmiselt mõjukas. Selle näiteks sobib kas või pealinna Thbilisi kohal kõrguv Gruusia ema monument: ühes käes hoiab naine kaussi veiniga külaliste tarvis ja teises mõõka vaenlase vastu.

Suhteliselt rahumeelse ja väikesearvulise protestiga (umbes 10 000 inimest üle miljoni elanikuga Thbilisi kohta pole just kuigi suur saavutus) soovib liituda riigist pagenud endine siseminister Irakli Okruašvili. Senikaua Pariisist „Gruusia partei“ niite tõmmanud Okruašvili lubas isiklikult kohale tulla ja muuta 25. mai Saakašvili režiimile viimaseks.

Selline lubadus kõlab suisa ähvardusena, sest omaaegne minister on kuulutatud Gruusias tagaotsitavaks. Seega peaks praegune opositsionäär olema kindel, et tema Gruusia pinnale astumise ajaks on kohalikud politseijõud kas luku taha pandud või tema poole üle tulnud. Tõsi, Burdžanadze taandas end kohe mässukutsest, rõhutades vajadust rahumeelse lahenduse järele.

Loomulikult otsitakse toimuva taga kellegi karvast kätt ega ole üllatav, et seejuures vaatavad kõik Moskva poole. Jah, Burdžanadze käib sageli Moskva vahet, kuid see pole tema populaarsusele just kasuks tulnud. Keskmine grusiin ei vaata Kremlit kuigi sõbraliku pilguga, ehkki venelastesse kui rahvasse suhtutakse üsna hästi.

Venemaa eriteenistused hoiavad Gruusia sisepoliitilistel protsessidel kindlasti silma peal. Sama kindlalt kutsuks Saakašvili mahavõtmine esile vaimustuse nii mõneski kabinetis. Kuid välismõjudest rääkides on pigem ilmne, et kõikvõimalikud professionaalsed revolutsionäärid saavad innustust Araabia kevadest ehk mässude ja riigipöörete lainest Põhja-Aafrikas.

Soovi ja kogemustki rahva toel võimupöördeks jagub kohapealgi, enam või vähem edukad näited mujalt lisavad ainult õli tulle.

Aga igasuguse välismõju või muu konspiratsioon kahvatub selle kõrval, et Gruusia rahval on paljugagi põhjust rahulolematu olla. Rooside revolutsiooni järgne vaimustus on ammu kadunud. 2008. aasta augustisõja aegne ühtekuuluvustunne muutus paljudes peades üksteise süüdistamiseks.

Saakašvili on eelkõige pealinnas endas üsna ebapopulaarne. Kaks suurt plussi – liikluspolitsei totaalne reform ning Thbilisi–Bathumi maantee – kahvatavad igapäevaste väikeste miinuste ees, olgu selleks kehv elujärg või kuumades südametes kiiresti lahvatavad isiklikud solvumised.

Üldistatult võib öelda kaht. Esiteks räägib tõsiasi, et rahvas oma rahulolematust tahab ja saab väljendada, ainult head keelt. Järelikult pole inimesed võimust lõplikult võõrandunud ja seesama võim ei rulli protesti asfaldiga ühetasaseks. Teisest küljest ei kõnele väidetavalt rahumeelsetele demonstrantidele kaigaste jagamine ja vägivallale ässitamine kõige kõrgemast poliitilisest kultuurist, olgu siis ühiskonna kui terviku või konkreetse opositsioonilise jõu omast.