Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/11/6066241t1hc0c1.jpg)
/nginx/o/2011/05/24/595802t1h2cd5.jpg)
Pärnus Väike-Posti tänaval viimased neli aastat tühjalt seisnud kunagise lasteaia ja Pärnu vabakooli koduks olnud maja juures haigutab kaks lahtist kanalisatsioonikaevu.
Üks neist, ligikaudu kahe meetri sügavune kaev, ootab ohvrit hoovinurgas, maja eest läbi jooksva murenenud asfaldiga jalgteest vasakut kätt kõrgeks kasvanud võilillepuhmaste vahel. Teine paikneb veel kurikavalama koha peal: kolmest välistrepist ühe, Kivi tänavast kõige kaugema mademel, otse plaadiga üle löödud ukseava ees.
“Issand jumal hoidku!” ehmus Pärnu linnavalitsuse pressiesindaja Maria Murakas-Ollo linnavalitsusele kuuluval kinnistul varitsevast ohust kuuldes siiralt. “Seal käib ju päris palju ümberkaudseid lapsi mängimas.” Pole ka ime: tühjalt seisvat maja piirab aed vaid kolmest küljest ja hoone peaukski on lukustamata.
