Kes hindab vabalt jalutavate ja päikest näinud kanade mune suurfarmide masstoodangust etemaks, võib vastavate tingimuste olemasolul proovida ise väiksemat kanakarja pidada.
Kana võib olla nii kodulind kui perelemmik
5. juuni 2011, 08:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Linnukasvatajate sõnutsi on kana üsna vähenõudlik lind ja kanu saab pidada isegi linnas, kui oma aed ja abihooned olemas.
Paikuse vallas asuva Männituka talu perenaine Maiu Saare alustas aastaid tagasi 20–30 kanaga, et oma pere ja talutööliste tarbeks mune saada, praegu siblib talu kanalas 350 sulelist.
Vähenõudlik kodulind
Saare arvates piisab keskmise pere tarbeks 10–15 kanast, loomulikult peab karja kuuluma kukk. Heal juhul muneb 75 protsenti kanadest, kehvade pidamistingimuste ja kõikuva temperatuuri korral on munatoodang väiksem.
Kanad tahavad valget ühtlase temperatuuriga ruumi, täisväärtuslikku toitu ja võimalust õues käia. Kanalas ei pea olema otseselt soe, alla nulli temperatuur siiski langeda ei tohi. Õues võiks olla kanadele siblimiseks lapike heinamaad, liiv ja kivikesed on neile seedimiseks väga olulised.
“Meil on palju linde ja kui nad vabalt jalutaks, ei jääks peenardest midagi järele,” tõdes Saare. “Kui kanu on vähe, võib neil vabalt aias siblida lasta. Maal on siiski ilmselt vajalik aedik, sest linde ähvardavad kullid ja röövloomad.”
Kanad vajavad toiduks otra, nisu ja vitamiinilisandeid, menüü peab sisaldama mõnd kaltsiumiallikat, näiteks teokarpe, et munakoor tugev oleks. Männituka talus kasvavad mahekanad, kelle sööda kasvatamisel pole kasutatud mineraalväetisi ega taimekaitsemürke.
Saarede valdustes siblivad sellekevadised tibud, kes kasvatatakse kunstsoojuse all suureks ja kui söödaratsioon korras, hakkavad linnud viie-kuuekuuselt munema.
Muna või kana(liha)?
Kanatõuge pakutakse päris palju, valimisel peab silmas pidama, kas soovitakse saada pigem muna- või lihatoodangut või hoopis põnevates värvides sulestikuga kaagutajaid hoovi silmailuks.
Kanu nagu ülejäänud koduloomi-linde ei saa kauaks omapead jätta: sööta tuleks paar korda ja mune korjata kolm korda päevas.
“Pesakaste on meil kanalas munemiseks küllalt, aga neile meeldib muneda just sinna, kuhu keegi teine juba on munenud, olgu kõrval või kümme vaba kasti,” kirjeldas perenaine kanade kombeid. “Sellepärast tuleb munad vahepeal ära korjata, muidu tallatakse need puruks.”
Kui just naabritel midagi varahommikuse kukelaulu vastu pole, võib kanu kasvatada linnaski. Enese tarbeks on lubatud kasvatada kuni 50 kana.
Kanad lastele rõõmuks
Ülle Pirn on oma kodus Pärnu äärelinnas kanu pidanud paarkümmend aastat. Koduks on lindudel soojustatud vana pesuköök, õues aiaga piiratud ala. Söögiks ostab naine sügiseti mõne koti vilja, siblijate nokka lähevad kõik oma toidulaualt üle jäävad koorukesed ja paladki.
Kümme kana munevad nädalas just niipalju, et piisab oma pere tarbeks ja jääb veidi ülegi. Teatud määral toimib äärelinnas naturaalmajandus: munad tuttavatele, kes vastu pakuvad aiavilja ning kanadele munakoori ja mahlast äsjaniidetud heina.
“Mina pean kanu rohkem lastelaste rõõmuks,” väitis perenaine. “Tänapäeval on linnas taluloomade ja -lindudega kokkupuudet ju nii vähe. Minu juures näevad lapselapsed ja nende sõbradki, kuidas kukk kanadega asju ajab ja munadest tibud kooruvad, lastele meeldib väga kanadega askeldada, neid toita, puhastada, mune korjata ja lindudega suhelda.”
Mõnus on seegi teadmine, et munad praepannil ja vanaema pannkookides pärinevad aias päikese käes oma loomulikku linnuelu elavate kanade pesast, mitte suurfarmi kitsastesse puuridesse pressitud tiivulistelt munemismasinatelt.
Pirni kanad on sõbralikud, uudishimulikud ja inimestega harjunud, lasevad end sülle võtta ja silitada. Osa mune jäetakse kanade alla hauduma ja ükski lind selles peres ei sure muul moel kui vanadusse.