/nginx/o/2011/07/07/661214t1hf881.jpg)
Pea 30kraadine leitsak, tulikuum liiv, ahvatlevalt jahutav meri, lustivad noored – kõik see ei heiduta noori jäätisemüüjaid. „Töö on mulle jõukohane ja täitsa hea on rannas kõndida,” lausus Pärnu keskrannas jäätisega kauplev 13aastane Häädemeeste keskkooli õpilane Raikki optimistlikult.
Alles viiendat päeva rannas jäätist müüva Raikki rõõmsameelsus polnud kaugeltki erandlik. Niisama rahul olid vastavalt kolmandat ja teist aastat, jäätisekast kaenlas, liival vantsivad Sauga põhikooli poisid Kevin ja Sten.
Piiramata tööaeg hoiab lapsed reipana
Tõenäoliselt aitab laste indu säilitada võimalus valida endale jõukohane tööpäeva kestus. „Praegu on meie palgal kümmekond last, kuid nad tegutsevad nii vahelduva eduga. Ega nad jõua pikka päeva teha, üldiselt paari-kolme tunni kaupa, “ tõdes mitmendat suve Pärnu rannas tegutseva osaühingu Trelevers müügiesindaja Valdur Vuks.
Justkui Vuksi sõnade tõestuseks lausuvad nii Raikki kui Kevin, et kavatsevad kella 12 paiku algava tööpäeva lõpetada kell 15, kuid kinnitavad, et soovi korral võivad töötada nii vähem kui kauem. Vaid kümneaastane Sten arvab, et temale on paras tund–poolteist liival mütata.
Lapsevanemad utsitavad
Kuigi Raikki tuli tööd küsima sõbra soovitusel, siis enamjaolt võtavad töölesoovijad kaasa Vuksi sõnutsi ema-isa, kes siis agaralt töövõtjale peale käivad.
„Üldiselt võiks lapse vanus olla vähemalt 11 aastat, kuid tublide matemaatiliste oskuste korral, mis sisuliselt ongi ainuke eeldus töölesaamiseks, ja vanemate tungival soovil teeme erandeidki. Mingit ülempiiri loomulikult olla ei saa, kuid eks vanemad lapsed müüksid juba pigem õlut,“ tunnistas müügiesindaja.
Müügiala ei piirdu rannaga
Mõnevõrra üllatuslikuna mõjub tõsiasi, et idee poolest võiksid agarad nokkmütsi ja vöökotiga varustatud jäätisepakkujad kaubelda ükskõik kus kogu linnas, rand on valitud vaid kaupmeheliku kavaluse põhjal.
„Tõepoolest, linnaluba on olemas, kuid seal müümine ei tasuks end ära. Rannahind on rannahind. Ütleme, et igal tänavanurgal on jäätiseputka, kus müüakse grammi võrra madalama hinnaga, seega, linnas ei ostaks ju keegi,“ nentis Vuks.