Utøya saarel viibinud noored jutustavad, millise jälje reedesed sündmused neisse on jätnud.
Paanika. Hirm. Teadmatus. Ja kohutav tegelikkus.
”Meie pihta tulistatakse, me peidame end. Ma armastan sind.” Sellise SMS-sõnumi sai Utøyal Töölispartei noortelaagris viibinud Kristian Lundmø (18) ema reede pärastlõunal kell 17.30.
Kristian
Kristian rääkis kohalikule ajalehele Bygdeposten, kuidas pärast Oslo plahvatust said noored saarel teate, et politsei on teel Utøyale. ”Mäletan, et mõtlesin: see on ju hea, ja mulle meeldis, et pärast valitsushoonetes juhtunut mõeldakse ka meie peale,” lausus ta (peaminister Jens Stoltenberg kuulub Töölisparteisse – M. K.). Alles tükk aega hiljem selgus, et teade oli võlts ja selle saatis Anders Behring Breivik, kes oli riietunud politseimundrisse.
Oma kodus Åmotis perekonna keskel rääkis Kristian, et pärast kolme esimest lasku arvas ta, et keegi kasutab ära olukorda pealinnas ja tahab noori hirmutada.
”Pärast kolme järgmist lasku sain aru, et asi on tõsine. Meie suunas jooksid teised noored, nende nägudest paistis hirm. Lasud olid tulnud meile lähemale, kuulsin herilase moodi suminat õhus. Kuulid tabasid puid kohe meie kõrval.” Poiss ei saanud täpselt aru, mis toimub, kuid teda valdas hirm ja paanika.
Koos kaaslastega jooksis ta saare teise otsa ja hüppas vee äärde järsaku taha varju. Ta kutsus enda juurde veel 10-15 noort. ”Neli neist lasti maha enne, kui nad nii kaugele jõudsid,” meenutas Kristian. ”Kuulsime laske ja tundsime püssirohu lõhna. Kuigi ma teda ei näinud, arvan, et tulistaja käis ringi ja ümises omaette mingit viisijuppi. Külmalt ja küüniliselt.”
Pärast ema teavitamist helistas too tagasi ja vanemad oli poisiga ühenduses 60 peidus oldud minutist 45. Täna saab Kristian aru, kui oluline see oli paanika ärahoidmisel.
Noormeeste kõrval vees lebas haavatud tüdruk, Kristiani lähedane kolleeg. ”Ta mängis surnut, kuid suhtlesime pilkude abil. Iga kord, kui ta silmad sulges, verd oksendas või kui ta pea liiga sügavale vajus, püüdsime hoolega uuesti kontakti saada.”
Tunni möödudes said poisid aru, et tüdruk võib surra, tulid peidupaigast välja ja tirisid ta enda juurde. ”Soojendasime teda, aga varem nähtud filmide ja kursuste põhjal sain aru, et kui kontakti hoidmine raskemaks muutub, on lõpp lähedal,” jutustas Kristian.
Tüdruk jäi ellu ja on nüüd haiglas.
Ingvild
Ingvild Stensrud (16) vestles Norra rahvusringhäälinguga Telemarki haiglas. Kragerøst pärit neiu sai jalast haavata, kuid on elus. Teised tema ümber olnud said surma.
Ingvild pages laske kuuldes laagri peahoonesse, seal peitis ta end koos paljude teistega. ”Kuulsime laske aina lähenemas. Läbi ukse nägin veel, kuidas ta ühe poisi maha lasi,” rääkis neiu. Lõpuks oldi peidupaigas kümnekesi.
”Ta hakkas meid tulistama. Tulistas ja tulistas, kuni keegi enam ei liigutanud. Mind tabas kuul reide, aga teesklesin surnut. Kuulsin, kuidas ta pöördus ja relva laadis. See oli kõige hullem hetk minu elus.”
Ingvild lebas vaikselt terve tunni, ümbritsetuna headest sõpradest ja tuttavatest. Väljast kostis tulistamist ja juubeldamist vaheldumisi.
Poole tunni pärast hakkasid kogu majas telefonid helisema, keegi ei julgenud aga vastata.
”Kui ma lõpuks tõusin, nägin igal pool surnud inimesi ja verd. Ta tulistas seni, kuni keegi enam ei liigutanud,” kirjeldas Ingvild. ”Seal lamades mõtlesin, et see on kõige haigem asi, mis minuga kunagi võiks juhtuda, ja lootsin, et pääsen sellest eluga.”
Alles hiljem, kui politsei oli tema eest hoolitsenud, sai Ingvild aru, mis oli juhtunud. Paljud tema lähedased sõbrad olid surnud – tema jäi ellu.
Ingvildile oli see neljas suvi saarel Töölispartei noortelaagris. Kõigele vaatamata ütles tüdruk, et tema tahe poliitikas edasi tegutseda on aina kasvanud.
”Meie poliitiliste vaadete tõttu pole paljusid minu sõpru ja tuttavaid enam meie hulgas. Ma ei taha, et keegi asjata sureks, tahan oma elu pühendada sellele organisatsioonile.”
Sander
Vahetult enne tulistamise algust kogunesid noored laagri peamajja, kus neid teavitati Oslo pommiplahvatusest. ”Laagri juht ütles, et kuni oleme Utøyal, ei juhtu meiega midagi,” meenutas Sander Nymoen Eikre (17) vestluses ajalehega Hallingdølen.
Pärast esimesi laske arvas Sander, et keegi tegi halba nalja, et keegi ei austa Oslo sündmusi ja laseb ilutulestikku. Järsku aga nägi ta paanikas inimesi jooksmas. Seejärel pani ta ise elu eest jooksu vee äärde, kuhu oli kogunenud juba umbes 30 noort. ”Jooksin, kuid ei sattunud paanikasse. Võib-olla see mu elu päästiski,” rääkis Sander.
”Julgustasin inimesi ujuma, enamik ujuski, mõni aga seisis kõheldes kaldal. Jõudnud kaldast umbes 200 meetri kaugusele, vaatasin tagasi. Siis nägin rannal seismas ainult üht meest, kes suunas meie poole relva ja tulistas. Kardan, et paljud kaldale jäänutest on nüüd surnud.”
Sander mõtles, et polnud jõudnudki vaadata saarel olnud kahe õe järele ega teavitada vanemaid.
”Kuulsin, kuidas kuulid kukkusid meie kõrvale vette. Paljud ujusid pundis koos, ma arvan, et ta sihtiski pigem neid. Mina ujusin üksinda natuke eemal. Varsti olime kaldast kaugel ja ta jättis tulistamise,” jutustas Sander. ”Aitasime üksteist ja kuulsime kaldalt kiirabiautode sireene. Minu ja neli teist noort korjas mõne aja pärast peale üks paat.”
Kaldal laenas ta ühe kiirabitöötaja telefoni ja helistas koju emale. Siis sai ta teada, et üks õdedest oli emaga sõnumite teel ühenduses. Mõlemad tüdrukud pääsesid samuti eluga.
Trond
Kolmapäeva õhtul avalikustas politsei veel 13 Utøyal hukkunu nimed. Üks neist oli Øvre Eikerist pärit mees, politseinik Trond Berntsen (51).
Trond täitis saarel turvatöötaja ülesandeid ja oli üks neist, kes võttis vastu paadi, millega Breivik saarele sõidutati, kirjutas Dagbladet. Et Breivik kandis rasket kotti, aitas mees korraldada autotransporti laagri peahooneni.
Mitu tunnistajat on rääkinud, kuidas Trond püüdis mõrvarit peatada ning veenda teda lapsi ja noori mitte tulistama.
Enne jõudis ta heita oma kümneaastase poja kahe tüdruku selja taha. Seejärel kõndis Trond Berntsen tulistaja poole, kuid sai üheks tema esimestest ohvritest. Poeg pääses eluga.