Vändra naisseltsi kutsel kogunesid pühapäeval Vändrasse naisühenduste esindajad kõikjalt riigist, et tähistada kirjaniku, ajakirjaniku ja koolide asutaja Lilli Caroline Suburgi 170. sünniaastapäeva ning mõtiskleda tänaste tegemiste üle.
Naisseltsid meenutasid Vändras Lilli Suburgi
9. august 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suurejooneline kokkusaamine algas Uues tänavas Vändra naisseltsi maja õuel, kus sadakonnale osalejale ütles tervitussõnad võõrustajailt kohaliku naisseltsi esinaine Juuli Paugus.
Naisseltsi maja saalis oli ürituse ajaks avatud kahe omaaegse suurtegija, Lilli Suburgi ja Carl Robert Jakobsoni 170. sünniaastapäevale pühendatud trükiste ja fotode näitus, mis andis nende tegevusest korraliku ülevaate. Suburgist on paraku kasutada vaid paari foto koopiad, sest näohaiguse tõttu lõuasidet kandev, kuid kirjandus- ja hariduspõllul sügavat vagu ajanud naine ei tahtnud ilmselt ennast pildistada lasta.
Riiklik pension
Vändra naisseltsi liige Eha Tamm möönis, et Lilli Suburg on teinud väga suure ja tähtsa töö, aga teda ei ole tunnustatud nii, nagu ta vääriks.
“See on väga tore, et Vändra naisselts hoiab Suburgi mälestust,” kinnitas Maret Priske, kes on Eesti naisliidu esindaja Eesti naiste koostööketi juhatuses.
Priske rääkis lühidalt naisliidu 90. aastapäeva ettevõtmistest ja tõdes, et naisliikumise ajaloos on olnud teisigi väljapaistvaid tegelasi, ärkamisajal tekkisid maanaiste ühendused, millest algaski Eesti kodukultuur.
Tähtpäeva jumalateenistuse kirikukalendri järgi kirgastumispühal viis kohalikus, suveleitsakuga võrreldes meeldivalt jahedas kirikus läbi EELK Vändra Martini koguduse õpetaja Ants Kivilo. Pühakojas pälvis kuulajate aplausi valdavalt eesti naisheliloojate laulude esitamise eest koguduse koor Iren Värva juhatusel.
Kirikumäel Vändra sõprade seltsi algatusel taastatud Vabadussõja monumendi juures meenutas möödanikku üks eestvedajaid Mari Nuut, kes lõpetas kõne näitleja ja luuletaja Elle Are sõnadega: ajast aega on vaimuvalgus olnud Vändramaa täht.
Uue kalendri järgi 1. augustil 1841 Uue-Vändra vallas Rõusa mõisas sündinud ja 8. veebruaril 1923 Valgas surnud Suburg maeti kodumulda ja mõni aasta hiljem püstitas tänulik rahvas tema kalmule Vändra kalmistul mustast graniidist mälestussamba. Selle juures rääkis Vändra kultuuriloo tundja, kauaaegne kooliõpetaja Virve Andrekson põhjalikult nii tulevase kirjaniku ja koolide asutaja ning Eesti naiste hariduse väärtustaja Suburgi vaadete kujunemisest kui tema tunnetest peretuttava Carl Robert Jakobsoni vastu, kooliaastatest Pärnus klassiõe Lydia Koidulaga, suhtumisest Johann Voldemar Jannsenisse kui omaaegsesse mõisa karjapoissi.
Suburgi isiklik tragöödia oli seotud tema näoga, mille kohta Andreksoni väitel ei ole kirjasõnas ülestähendusi. Aimamisi võib arvata, et tema näol oli sammaspool. Pääsemaks vanatüdrukuks nimetamisest, lapsendas naine emata jäänud mõnepäevase tüdruku ühe talu suurperest ning kolis sellega isale kuulunud Vändra-lähedasest Waldburgi mõisast Pärnusse, kus algas tema ajakirjanduslik tegevus Perno Postimehes ning kus ta rajas 1882 saksakeelse erakooli eesti soost neidudele.
Karskusliikumise eestseisjana suhtus Suburg viinasse täiesti eitavalt, sest tema isa oli just alkoholi liigpruukimise pärast laostanud eduka Waldburgi mõisa.
“Eesti Vabariik hindas Lilli Suburgi tööd, talle määrati riiklik pension ning tema 70. sünnipäeva peeti Tartu naisseltsi algatusel suurejooneliselt ning ta on oma tegudega jäänud meiega kui ärkamisaja suurtegelane,” mainis Andrekson.
Kujuri ootel
Aastatel 1887–1894 andis Suburg välja Eesti esimest naistele mõeldud ajakirja Linda, kus ta jagas mitmesuguseid õpetusi, kuigi talle kui naisele ei antud esialgu vastutava toimetaja õigusi.
Eesti naisliidu eestseisuse esinaine, Euroopa Parlamendi liige Siiri Oviir meenutas Suburgi kalmul, et too sihikindel naine rajas tütarlaste kooli teoorjuse ajal. See nõudis suurt vaimuerksust, et anda lastele haridust, kuigi saksakeelset, aga siiski eestimeelset.
“Ta seisis selle eest, et naised saaksid haridust,” rõhutas Oviir ning pöördus jutuga praegusaega, kui Euroopa Liidu riikidest on Eestis kõige rohkem tööga hõivatud naisi, kes samal ajal saavad meestega samaväärse töö eest vähem palka.
“Töö, mida Lilli Suburg alustas 150 aastat tagasi, on toonud uued eesmärgid. Meil seisab ees seista selle eest, et mees ei saaks sama töö eest naisest rohkem palka,” ütles Oviir, kellel nagu mitmel teiselgi tähtpäevaüritusel osalejal oli rinnas üheeurose mündi suurune märk, millel tükk servast välja murtud. Meenutamaks, et Eesti naine saab mehega võrreldes sama töö eest vaid 68 senti.
Viljandi naisliit ja Vändra noored muusikud esitasid kohaliku naisseltsi lipuplatsil sõnalis-muusikalise põimiku päevakangelase elust ja tegevusest. Seejärel astus naisliidu ja kohalike naisseltside tegevuse arutelul kuulajate ette MTÜ Kodanikujulguse esinaine Astrid Hindriks, kes rääkis nii Pärnu volikogu ümarlaua kui naisühenduste ümarlaua tööst ja idanevast mõttest püstitada linnaruumi Lilli Suburgi kuju.
“Ajalugu on meeste kirjutatud, naised on väga palju teinud, aga neid avalikus ruumis ei ole. Tõsi, meil on Koidula monument ja park, kuid see ongi nagu kõik,” nentis Hindriks, kelle arvates on vaja rohkem naisi ja otsustajate hulka, näiteks seadusloomes.
Lilli Caroline Suburg
Kirjanik, ajakirjanik, koolijuhataja.
Sündis Vändra lähedal 1. augustil 1841 Uue-Vändra vallas.
Õppis Pärnus saksakeelses tütarlaste gümnaasiumis.
Kirjutas esimese jutustuse “Liina” peretuttava Carl Robert Jakobsoni õhutusel.
Jakobsoni soovitusel toimetas Perno Postimeest 1878.
Esimese Eesti naisteajakirja Linda asutaja ja toimetaja 1887–1894.
Rajas 1882 Pärnus saksakeelse erakooli eesti soost neidudele ja viis 1885 kooli Viljandisse üle.
Suri Valgas 8. veebruaril 1923, maetud Vändra kalmistule.
Naiste organisatsioonide algatusel püstitati 1926 tema hauale monument.
Andmed: Pärnu Postimees