Diana vanemad esitasid kaebuse peaprokurörile

Diana Aitai hukutanud kaev asub linnamaal, kuid ikka veel pole täit selgust, kellele kurikuulus kaev kuulub. Foto: Ants Liigus

Pärnus 26. jaanuaril sademevee- ja veevõtukaevus uppunud Diana Aitai vanemad Peeter ja Irina Aitai esitasid riigi peaprokurörile Norman Aasale kaebuse, vaidlustades kriminaalmenetluse lõpetamise määruse.

Diana Aitai hukkumise asjaolude uurimise menetluse lõpetamise määruse allkirjastas ringkonnaprokurör Anne Sillaots käesoleva aasta 16. augustil.

Hukkunud tütarlapse vanemad taotlevad riigiprokuratuuri saadetud kaebuses surmaga lõppenud õnnetuse asjaolude veel kord uurimist.

Varasem menetlus selgitas, et mõrvarkaev asus Pärnu linna munitsipaalmaal, kuid ei selgitanud üheselt, kellele see kaev kuulus.

Kaev võis olla kasutuses

Kaebuses on pandud kahtluse alla mitu uurimisega seotud seika. Muu hulgas see, et kaev oli ja võib jätkuvalt olla osa torustikust, kust lastakse sademevett Pärnu jõkke.

Kaebuses ei välistata sedagi, et tegu oli reoveega täitunud kaevuga ja saatuslik kaev võib olla ühenduses mitme teise läheduses asuva ja töötava sademeveekaevuga või isegi ümbruskonna majandusveetorustikuga.

See seletaks, miks polnud vesi õnnetuse ajal valitsenud pakases külmunud veel tunde pärast seda, kui kaevusuuet katnud lumekiht oli hukkunu raskuse all läbi vajunud ja kaev välistemperatuurile avatud.

Varasemas uurimises pole kaebajate arvates pööratud küllaldaselt tähelepanu Pärnu haigla erakorralise meditsiini osakonna õe tunnistusele, et hukkunul oli tekkinud kopsuturse, mis näitab, et kaevu kukkunu “oli sisse hinganud soolast vedelikku”.

Kaebuses palutakse menetluse jätkamise korral uurida, ega Tervise mudaravilast juhita mineraalvannide ja mudaravi sapropeelsooladega vett majandusvee kanalisatsiooni, mis mingil viisil võib olla ühenduses linnamaal asuva ja õnnetuse põhjustanud sademeveekaevuga.

Ettepanek valitsusele

Diana Aitai kukkumine kaevu sai võimalikuks, kuna kaevusuuet ei katnud metallkaas. Arvatavasti olid rauavargad selle minema viinud ja ohtlik auk jäänud pikemaks ajaks katteta.

Sellest lähtuvalt tegi surnud tütarlapse isa Peeter Aitai Eesti valitsusele ettepaneku muuta metalli kokkuostu korda.

“Valitsus peaks asjad korraldama nii, et vanametalli kokkuostu viimisel ei maksta raha kohe, vaid piisavalt pika ajalise intervalli järel,” pani Aitai valitsusele ette. “Luua tuleks riiklik konto, millele metalli kokkuostjad kannaksid üle vanametallimüüjaile makstava raha, ja sellelt kontolt maksaks riik metallimüüjaile alles kuus kuud pärast kauba kokkuostu toomist.”

Aitai arvates kaotavad kiire raha lootjad siis stiimuli kas või vargile minnes kohe viinaraha saada. Ja metallivargusi jääks vähemaks.

Aitaile vastas rahandusministeeriumi asekantsler kantsleri õigustes Ivar Sikk.

“Teie ettepanek ei ole suunatud metallivarguse kui probleemi kõrvaldamisele, vaid soovitate tegelda probleemi tagajärgedega selliselt, et kõiki vanametallimüüjaid kohelda ühtemoodi eeldusel, et nende tegevus ei ole õiguspärane,” kirjutas Sikk. “Leiame, et sellise eelduse püstitamine ei vii õiguse õiguspärase piiramiseni. (---) Põhiõiguse riive õiguspäraseks õigustuseks ei saa lugeda põhjust, et piiratava majandustegevuse valdkonnas tegutseb isikuid, kes ei pruugi olla saanud müüdavat vanametalli õiguspärasel moel.”

Samal ajal möönis asekantsler, et vanametalli eest makstakse raha “olenemata müüdava kauba omandamise viisist”. Samuti avaldas asekantsler arvamust, et kui Eestis peetakse raha vanametalli eest mõnda aega kinni, sõidaksid metallikogujad, hõlptulu peal väljas vargad teiste hulgas, mõnda lähiriiki (Lätti, Venemaale või Soome? T. K.), kus selliseid piiramisi pole vanametalliäris kohaldatud.

Asekantsler toonitas, et Aitai ettepanek puudutab mitme ministeeriumi valitsemisala ja saadetud vastus on ainult rahandusministeeriumi seisukoht.

“Leiame, et teie ettepanekus märgitud eesmärke ei ole tõenäoliselt võimalik kirjeldatud meetmetega saavutada ega kaasnevaid kulusid katta,” võttis Sikk asja kokku. “Täname teid huvitava ettepaneku eest ja tunnustame teie kodanikualgatust ning loomingulist lähenemist teemale.”