Mereteadlased lahendavad müsteeriume sügisräime ümber

Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi doktorandi Timo Arula arvutiekraanil on suurendus räimevastsetest. Foto: Urmas Luik

Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi ökodünaamika osakonna teadlased, kes töötavad Pärnus, uurivad juba teist aastat koos Hamburgi ülikooli maineka teadusrühmaga sügisräime vastsete vastupanuvõimet muutlikele keskkonnatingimustele.

Eesti mereinstituudi ökodünaamika osakonna juhataja Henn Ojaveeri sõnade kohaselt on Hamburgi ülikooli professori Myron Pecki juhitud töörühm, kelle laborisse Liivi lahest püütud sügisräimede viljastatud embrüoid uurimiseks teist aastat saadeti, kogu maailmas tunnustatud.

„Nädala pärast sõidan Hamburgi, kus koostöös sealsete teadlastega asume laborikatsete abil mitut esilekerkinud hüpoteesi kontrollima,“ sõnas Eesti mereinstituudi doktorant Timo Arula.

Arula, kelle ülesanne on välitööde ja laborianalüüside korraldamine ning uurimisandmete alusel kokkuvõtete kirjutamine, lisas, et Hamburgi ülikooliga tehakse koostööd eeskätt seetõttu, et Eestis puudub kalavastsete eksperimentide ja mitme biokeemilise analüüsi tarvis sisustatud labor.

“Saksamaal professor Pecki laboris grupeeritakse meie saadetud sügisräimede vastsed ning kasvatatakse neid väga varieeruvates tingimustes, nagu erinev veetemperatuur, soolsus, valgusreþiim ja toidubaas,” rääkis Arula. “Eesmärk on jäljendada Liivi lahe kohaliku looduse üsna muutlikke tingimusi, et selgust saada, kus on pudelikael vastsete ellujäämisel.”

Arula selgituse kohaselt erinevad sügisräimed kevadräimedest ennekõike selle poolest, et esimeste järglaskond kujuneb sügisel, teistel kevadel, kusjuures sügisel kudevate räimede vastsed samal aastal moondesse ei jõua. See tähendab, et nad elavad ületalve suure tõenäosusega väga rasketes oludes kalavastsetena ja kala nägu muutuvad alles järgmisel aastal.

Seevastu kevadel kudevate räimede vastsed arenevad maimudeks juba samal aastal ehk kohe pärast kudemist kevadsuvel. See loob neile paremad ellujäämistingimused ja hoopis teistsugused võimalused arvuka järglaskonna tekkeks.

Üks liik või kaks alamliiki

Teadlaste hulgas valitseb kaks põhimõttelist seisukohta. Ühtede meelest on sügis- ja kevadräime puhul tegemist sama liigiga, kellest ühed saavutavad valmisoleku kudemiseks kevadel ja teised sügisel.

Teise teooria järgi on tegu kahe evolutsiooniliselt tekkinud eri alamliigiga.

Pärnu teadlased, kellel on kasutada võrdlemisi mahukas ajalooline andmestik, on pigem veendunud eri alamliikides, kel evolutsiooniliselt erinevad kohastumused keskkonnas. Nimelt on sügisräim, kelle arvukus viimasel poolsajandil on drastiliselt vähenenud, Läänemerre sattunud Litoriinamere staadiumis, umbes 5000 aastat tagasi.

Sellel ajal oli Läänemere soolsus praegusest ligi kaks korda ja vee temperatuur kaks kraadi kõrgem. See seletab, miks ei ole suutnud sügisräim jätkusuutlik olla üha magestuvas Läänemeres. Samal ajal kui tema kaksikvend kevadräim seadis end sisse Läänemerre ligemale 9000 aastat tagasi Joldiamere staadiumis, kus valitsesid magedamad ja jahedamad tingimused.

Kevadräim on võimeline sigima väga madala soolsusega Pärnu jõe suudmes ja andma arvukat järglaskonda väga dünaamilistes tingimustes.

Kuna rasvarikas ja kevadräimest kasvult suurem ja viljakam sügisräim on läbi aegade olnud tähtis tünnisoolamise kala kihnlastele, on paslik kuulata nendegi seisukohta.

Küsimuse peale, mida Kihnu rahvas sügis- ja kevadräimest arvab, hakkas Arula naerma, öeldes, et kihnlastele on ullike igaüks, kes neid üheks ja samaks kalaks peab. “Kihnlased ütlevad, et ainult pime peab neid kahte kala üheks liigiks,” nentis ta.

Sügisräim vajab kaitset

Pärnus töötavate teadlaste grupp, kuhu peale osakonnajuhataja Ojaveeri ja doktorant Arula kuuluvad Maria Põllupüü, Kerli Laur ja Evald Ojaveer Tallinnast, ongi võtnud räimeuurimise eesmärgiks näidata, et tegu on kahe alamliigiga.

“See on tähtis kalamajanduse planeerimise seisukohast,” märkis Arula. “Kuna praegu käsitletakse sügis- ja kevadräime sama liigina, määratakse püügkvoodidki neile koos, tegelikkuses tuleks neid käsitleda kalastussurve lubamisel eraldi, et tagada mõlema liigi püsimajäämine.”

Arula hinnangu järgi on räime alamliikideks jagamine tähtis ka sellepärast, et 1970. aastatel langes sügisräime populatsioon Liivi lahes järsult ega olegi taastunud. Samal ajal on aastakümneid räimesaakides domineerinud kevadräim. “Neid kalamajanduslikus mõttes kahe alamliigina käsitledes saab sügisräime populatsiooni taastumist ehk paremini toetada,” avaldas Arula lootust.

Pärnu teadlastel on mitu hüpoteesi, mis aitaksid tõestada, et tegemist on eraldi seisva populatsiooniga. Näiteks räimede kuulmekivide võrdlev analüüs, samuti võib tulemusi anda kõrvutav geneetiline uuring. Kuid kuna tegemist on ajateljel suhteliselt hiljaaegu toimunud kohastumistega, võivad erinevused olla vaid fenotüübilised.

Arula lisas, et madalseisus töönduskalade uurimine on globaalsel skaalal ülioluline ja seda toetatakse, kuna ülepüütud või kriitilise piiri peal majandatavate kalaliikide arv on liiga kõrge.

Koostöös Hamburgi ülikooliga tehtavaid laborianalüüse ja välitöid toetavad rahaliselt peale keskkonnainvesteeringute keskuse haridus- ja teadusministeerium (sihtfinantseeritava teadusteema kaudu) ja Eesti teadusfond, aga ka Euroopa Liidu 7. raamprogrammi projekt “VECTORS”.

“Välitöödel on tähtis roll olnud kohalikul kogukonnal,” väljendas Arula tänulikkust. “Ilma Valdo Palu panuseta oleks sellises mahus välitööde tegemine Kihnu-tagustel madalikel ülimalt keeruline.”