Laura Vadam: Miks noored sõna võtavad?

Minu arvates polnud siin korraldatud meeleavalduse ja toe­tuse eesmärk edendada meie ühiskonna sidusust ega sõbralikkust. Foto: Eero Vabamägi

Ajakirjanik Priit Pullerits kirjutas Postimehes (10.06), et Eestis pole põhjust ega tarvidust “Black Lives Matter” proteste korraldada. Mitte vaid põhjusel, et meil pole siin mustanahalist kogukonda. Sellegi pärast, et meil pole probleemi. Pullerits küsis: miks seda siis kunstlikult tekitada ja nii õli tulle valada? Tema hinnangul saavutame läänest imporditud protestiüritustega vaid siinse ühiskonna järgmise lõhestamise.

Jah, tekib küsimus, kuidas aitab väike protest Eestis lahendada rassismi? Kuid: minu arvates polnudki siin korraldatud meeleavalduse ja toe­tuse eesmärk edendada meie ühiskonna sidusust ega sõbralikkust, nagu Pullerits pakkus. Arvesse võiks võtta seda, et meil on eelmiste põlvedega võrreldes kirevam sõpruskond. Me oleme reisinud ja mujal õppinud, kohtunud eri rahvuste ja kultuuridega. Rohkem kui ühe turismireisi jagu. Nii ei valmista me loosungeid, silte ega astu kodunt välja vaid selleks, et toetada abstraktsena näivat, endast kaugele jäävat probleemi. Me teeme suu lahti, et ­rääkida kaaslaste olukorrast.