Praegune mets on korilashingede paradiis

Ootamatult sattus looduspiltnik metsas jalutades kollakatele kukeseentele ja oleks neile peaaegu peale astunud. Foto: Karl Adami

Käes on aeg, mil paljudel on raske taltsutada sisemuses peituvat korilashinge. Viimasel nädalal olen korduvalt seadnud samme metsadesse, kus peale linnuhäälte ja kääksuvate puuhiiglaste on kostnud hõikeid ja valju vestlustki. Mõnes metsanurgas on seenelisi rohkem kui seal toimetavaid sulelisi. Kuigi seened on ju metsas aasta läbi, muutuvad need olulisemaks siis, kui nähtavale ilmub rohkelt nende seente viljakehi, mida sünnib kas pannile panna või purki pista.

Minus tekitab see aeg keva­dise rändlindude saabumisega samaväärset elevust. Meie metsad on üldiselt liigirikkad ja nõnda leidub meil väga erineva värvuse ning kujuga seeni, mida on soov pildilegi püüda. Kuigi ma võtan ette puhtalt seenelkäikegi, on mul enamasti siiski kaamera ­kaasas. Viimaste päevade pärastlõunad olen veetnud vanemates puistutes, ajades taga lamatüvedel ilutsevaid torikseeni.

Päikesekiired sirutasid end ­läbi tihedalt kasvavate kuuskede otse põskedele ja kuigi viimasesse nädalasse on jagunud hulgi vihmasadusid, olid seenepildipäevad kuivad ja suviselt soojad. Ainus, mis suutis mitmel päeval meelerahu rikkuda, oli põdra­kärbeste massiline pealetung. ­Augusti alguses tundus, et ­tänavu on neid ebameeldivaid putukaid veidi vähem, kuid kuu teises pooles sai selgeks, et mõni mets suisa kubiseb neist.