Kuno Erkmann: Kui kord liitma hakata, tehtagu üks omavalitsus - Pärnumaa

Paikuse vallavanem Kuno Erkmann on ametis püsinud kaks aastakümmet. Selle aja jooksul on Paikuse alev omandanud üha enam eeslinna ilmet. Foto: Ants Liigus

Tänapäevane Paikuse vald moodustati 1991. aastal. Kuno Erkmann on Paikuse vallavanem 1993. aastast, ilma et oleks pidanud kuutel järjestikustel omavalitsuste valimistel pelgama toetuse vähesust.

Ise peab Erkmann edu pandiks meeskonnatööd, hoolikat valla arengukavade koostamist ja neist visa kinnipidamist.

Viimase 20 aasta jooksul on Paikuse tundmatuseni muutunud. Paikuse keskasulast, mis nõukogude ajal oli Sindi sovhoosi keskus, on välja kasvanud alev, kus kunagise sovhoosikontori uhkes kivimajas toimetab vallavalitsus ja käib koos vallavolikogu.

Paikusele on kerkinud Pärnumaa suurim põhikool, seal asub valla suurim lasteaed, alevisse on ehitatud korterelamuid ja neid kavandatakse juurde. Pärnu jõe äärde on tekkinud Linnuriik oma linnunimeliste tänavatega, ühendades Paikuse valla füüsiliselt Sindi linnaga. Eramuehitus on arenenud Reiu jõe kaldal ja mujal keskasula ümbruses.

Kasvanud on valla rahvastik: kui 1993. aastal elas Paikuse vallas umbes 2500 inimest, siis nüüd ligi 4000.

Selle 20 aastaga, mis te olete vallavalitsust juhtinud, on Paikuse keskasula omandanud üha enam eeslinna ilme. Teete seda teadlikult? Kas linnastumine ongi teie ettekujutus tänapäevasest Paikusest, mille regionaalminister hiljaaegu alevikust aleviks ümber nimetas?

Midagi ei ole teha, asume linnale lähedal. Linna ilme tingivad meile elama asunud inimesed, kes õigustatult küsivad, miks meil on infrastruktuur kehvem kui linnas. Selles mõttes on veel paljugi tegemata.

Kvaliteetsed teenused peaksid vallarahvale siinsamas saadaval olema, et paikuslastel ei tuleks linna vahet sõita ja nad saaksid igapäevaasju ajades aega kokku hoida.

Teisalt puudus vallas varem oma tõmbekeskus, nüüd see kujuneb Paikuse alevi näol, kus on põhikool, valla suurim lasteaed ja kus elab märkimisväärne osa valla elanikest.

Tuletan meelde, et kaks aastakümmet tagasi polnud Paikusel oma kooli, Linnuriiki ega muid uuselamurajoone. Elanikke oli vallas 1993. aastal kahe ja poole tuhande ringis, nüüd elab meid siin ligi 4000 inimest, meie põhikool on Pärnumaa valdade suurim, Paikuse keskuse lasteaias käib 200 last ja tuleval sügisel oleks juurde vaja vähemalt 30 lasteaiakohta.

Kuna Paikuse põhikooli käiakse üle alevit läbiva Paide maantee, oli hädavajalik, et riik keskasulat läbiva teelõigu korda tegi, ohutussaared ehitas. Vald omalt poolt kannab maantee valgustamise kulud.

Meil on vaja kaubanduskeskust, ehitada moodne alevikeskus, kus avarduvad sportimisvõimalused, põhikooli kehalise kasvatuse tunnid sealjuures, meditsiin ja vanurite hooldus vajab uusi ruume. Oleme pakkunud poekettidele kaubanduskeskuse ehitamist, miks ei võiks siin olla bensiinijaam. Kuhu mujale neid ehitada, kui mitte keskasulasse?

Ümberkaudsetel elanikel on samuti kergem alevisse tulla, selle asemel et linna esmatarbekaupa ostma sõita. Pealegi kulgeb Paide maanteel märkimisväärne liiklus – 8000 autot päevas, mis samuti võiksid teel koju siin peatuda, et Paikuse tulevases kaubanduskeskuses vajalikud ostud teha.

Keskasulasse on meil tõesti võimalik ehitada mõni korrusmaja, mis alevi linlikkust ehk veel rohkem rõhutama hakkavad, kuid see ei pea muutma meie maalähedast eluviisi. Maalähedus säilib Paikuse vallas sellegipoolest. Üksnes linnalik elukorraldus tuleb lähemale ja vallas kasvab maksujõuline, kuid ilmselt teenuste suhtes seda nõudlikum elanikkond.

Me pole võimelised asfalteerima ega valgustama kõigi oma külade teid.

Võib-olla saaksime sellega hakkamagi, aga kas me suudaksime sedavõrd suurt tänavavõrku korras hoida? Eriti kui valdade rahakott ja tulubaas sõltuvad peamiselt üksikisiku tulumaksust, riigi eraldistest. Ja maamaksust, mis meil pole kuigi kõrge.

Kaubanduskeskuse juurde tagasi tulles on volikogu teinud meile taas ülesandeks leida ettevõtja, kes tahaks Paikusele kaubanduskeskuse ehitada. Riik on valmis poolteist hektarit politseikooli hallatud maad meile müüma.

Kõnealune maatükk asub Kooli tee ja Paide maantee ristmiku juures. Mõne aasta eest, kui kauplusekett, mis kaalunuks siia kaubamaja ehitamist, oli olemas, ei saanud me riigilt selleks maad. Eks me nüüd ürita uuesti.

Kas te ei pelga, et Paikuse vald lakkab ühel päeval olemast, kui siinne keskasula koos märkimisväärse hulga maksumaksjatega liiga linnanäoliseks muutub? Näiteks otsustab riik haldusreformi käigus alevi ametlikult Pärnu eeslinnaks kuulutada ja selle linnaga liita.

Muidugi võib Pärnule tunduda atraktiivse ideena võtta oma eeslinnadeks Paikuse alev, Sindi linn. Aga muid külasid ta meilt ilmselt ei taha.

Kui Pärnu poolt vaadata, võiks Pärnule meeldida veel endaga ühendada Sauga keskasula, Hirvepark, Riia poole minnes võib-olla Tahkuranna vallast võtta endale maad Reiuni välja, aga mitte kaugemalt. Siis veel Audru keskus ja sealsed uued elamualad … Aga kui see juhtuks, läheks maakonna areng täitsa kreeni.

Ma olen mõelnud hoopis selles suunas, et kui kord midagi liitma hakata, siis teha juba üks suur omavalitsus: Pärnumaa.

Valitsegu seda maakogu või mis iganes nime esinduskogu kandma hakkab, see polegi tähtis. Peaasi, et saaks kogu maakonna piires kokku panna transpordiskeemid, haridus- ja sotsiaalvõrgustiku, regionaalse arengu suunad ja muu vajaliku, et raisata vähem ressursse ja pakkuda senisest parema kvaliteediga teenuseid pärnumaalastele.

Sealjuures ei peaks kaugema küla elanik saama riigiteenust ilmtingimata kuskilt keskusest, Pärnust näiteks.

Riigiteenus võib ringi käia, internetiajastul eriti. Palju odavam on tuua üks ametnik inimeste juurde külasse, kui lasta kogu külal sõita teenust otsima kilomeetrite taha maakonnakeskusse. Näiteks: kui meil on maakonnas loodud optimaalne haridusvõrk, peaks riigi transporditeenus kindlustama sellegi, et kaugemate külade lapsed kooli ja koju saaksid. Lahenduse võti on terviku kokkupanemises ja probleemide lahendamises maakondlikult.

Arvate, et kui maakond ühe mütsi alla panna, oleks regionaalpoliitilised probleemid lahendatud, koole enam ei suletaks, külad ei tühjeneks. See peaks ju olema haldusreformi eesmärk, kuigi praegu tundub, et eesmärgiks on seatud esmajoones halduskulude kokkuhoid ja omavalitsuste maksujõulisus.

Kui me tahame, et keskustest kaugetes paikades inimesed püsiksid, tuleb see riigil kinni maksta, ükskõik milliseks Eesti haldusreform lõpuks kujuneb. Maainimestele tuleb anda võimalus liikuda: korralikud teed, ühistransport, et lapsed kooli saaksid. Ma ei ole nii naiivne, et arvata: haldusreformiga on võimalik takistada inimeste linna ja keskasulatele lähemale kolimist.

Kui riik otsustab sellele vastu astuda, peabki selle korraldama ja kinni maksma riik. Selleks on vaja üleriigilist kokkulepet.

Tuleme Paikuse valla juurde tagasi, seda enam, et Paikuse on teinud otsa lahti ja lahendanud vähemalt ühe maakondliku teenuse koostöös naabervallaga. See on jäätmekäitlus AS Paikres, mille üks omanikke on teie juhitud omavalitsus. Mis kasu Paikuse vald oma maale ladestatavast prügist saab?

Esiteks on meil hea lähedale prügi ära anda.

Tõsi, Pärnus on praegu prügivedu odavam kui Paikusel, aga see on vedajatest sõltuv ning ma julgen arvata, et Pärnus kasutatakse dumpinguhindasid.

Hea on seegi, et meie inimesed saavad AS Paikrest tööd.

Eriti hea meel on mul aga selle üle, et tänu prügimäele on Seljametsa teel nüüd neli kilomeetrit korralikku asfalti ja pool teest Põlendmaa suunas on ka korralik. Peale selle said Paikrest tuleva kanalisatsioonitorustikuga liituda Seljametsa küla elanikud.

Tähtsusetu pole seegi, et oodatavalt me saame sealt tulu dividendide näol.

Kahju on sellest, et seadus ei luba omavalitsustele kuuluval jäätmekäitlusettevõttel korraldada prügivedu. Seda võiks lubada esialgu kas või Paikre omanike territooriumil (Paikuse vald ja Pärnu linn, T. K.) ja kui seal toime tuleksime, võtta üle teisedki omavalitsused.

Ma arvan, et kui dumpinguhindu jäätmemajanduses ei kasutata, suudab Paikre seda teenust elanikele pakkuda odavamalt, kui Paikuse vallas praegu on kujunenud.

Tegelikult teeme koostööd naaberomavalitsustega mujalgi. Näiteks on meil perearstiteenus korraldatud koos Sindi perearstikeskusega, bussiliinide korraldamisel lepime kokku Pärnu ja Sindiga. Veemajandus on lahendatud Pärnu Vee kaudu ja joogiveehaare asub ju Vaskräämal.

Näete, me juba põimume niikuinii, sest üksi tehes tuleksid vajalikud teenused ja teenindusvõrgu ülesehitamine kokkuvõttes kallimad. Võib-olla ühel päeval inimesed ütlevad, miks ei võiks tegu olla ühe omavalitsusega, kui teenused on niigi mitmel omavalitsusel läbi põimunud. Aga seda peab rahvas ütlema.

Või ütleb riik otsesõnu, et paneme need omavalitsused kokku, ja asub selles suunas omavalitsustega läbi rääkima.

Kui see juhtub, riik sunnib peale omavalitsuste arvu olulise vähendamise, tuleb hakata teilgi mõtlema, kellega naabritest ühineda. Milline on teie eelistus number üks. Sindi? Tori? Surju? Pärnu?

Sindiga kokkuminek tundub esmapilgul ideaalne. Väga tihe rahva konsentratsioon ühes paikkonnas, moodustuks ligemale 9000 inimesega omavalitsus.

Meil Paikusel on põhikool, Sindis lausa gümnaasium. Kuid me pole uurinud ja ise ma oletada ei julge, kuidas meie kogukonnad kokku kasvavad. Majanduslikult saavutame kindlasti efekti.

Järgmine on Tori vald. Jah, siingi tundub olevat potentsiaali.

Võimalikku haldusreformi Pärnumaal tulekski esimeses etapis vaadelda ehk piki Pärnusse suunduvaid maanteid: Riia, Paide, Tallinna, Haapsalu ja Viljandi.

Pärnu eeslinnaks kuulutamisele olete vastu.

Jah. Meie eripära on, et me säilitaksime oma näo, isegi kui keskasula hakkab linna ilmet võtma. Meil on vallas muudki kui keskasula. Meil on külasid uute elamualadega, kus on suured krundid, kõrghaljastatud madalhoonestus vana hoonestusega sobitunud.

Vallas on tööstust, tegeldakse põllumajanduse ja loomapidamisega. Jah, see ei tule tõesti kõne alla, et linn võtaks keskasula ning jätaks ülejäänud külad vallale.

Mäletan, et 1990. aastatel rääkisime Paikusel, et oleme nii uus vald, et meil pole õigeid juurigi, oma ajalugu. Nüüd, kui siin on leitud väljakaevamiste käigus inimasustuse jälgi kiviajast, nagu väidab professor Aivar Kriiska, tundub meile juba, et elu Paikuselt üldse alguse saigi. Seega on meil kultuuriliseks taustaks iidne paikse elamise kunst ja selle kogemusliku tunde üle võime siin olla uhked.

Ega te kavatse vallas maamaksu tõsta?

Ei kavatse. Inimeste heaolu ei ole veel sealmaal, et kohalikke makse tõsta. Tõsi, kui meil on idee, et tahame midagi ehitada, mis meie elu paremaks muudab, ja saame rahvaga selle suhtes kokkuleppele, võime ühe korra, üheks aastaks maamaksu tõsta. Kuid ma kordan: see sõltub vajadusest ja vallarahva soovist.


CV

 Sündinud 30. jaanuaril 1958 Läänemaal Lihulas. Algkoolis käis Pärnu IV keskkoolis. 1977. aastal lõpetas Tihemetsa sohvoostehnikumi tehniku-mehaanikuna ja 1993. aastal cum laude Eesti põllumajandusülikooli ökonoomika-juhtimise erialal.

 1977–1993 töötas Pärnu EPTs remondilukksepa, vaneminseneri-tehnoloogi, peainseneri asetäitja, juhataja asetäitja, ametiühingu esimehe ja 1993. aastast AS Varteko juhatajana

 1993. aasta sügisel valiti Paikuse vallavanemaks ja on püsinud selles ametis siiani.

 1996–2005 juhtis Pärnumaa omavalitsuste liitu ja 1999–2002 oli Eesti omavalitsuste ühenduse aseesimees.

 Kuulub SA Pärnu Haigla nõukogusse, on Pärnumaa spordiliidu esimees ja Eesti Olümpiakomitee esindajate kogu liige. Paikuse Lions-klubi asutajaliige.

 Abielus, kahe täiskasvanud lapse isa ja pojapojale vanaisa.

 Kahekordne Eesti meister maadluses (1976 ja 1994).

 Autasustatud Paikuse vapimärgiga (1997). Talle on annetatud Valgetähe medaliklassi teenetemärk (2001) ja Valgetähe IV klassi teenetemärk (2006).