Varesed läksid, roppus jäi, aga mis saab edasi?
/nginx/o/2023/02/10/15130512t1h59ab.jpg)
16. juuni 2022, 06:30
/nginx/o/2022/06/15/14627755t1h41f3.jpg)
- Vana mees valutab südant, kes tema hauda küürib, kui tema kunagi toonela teele läheb?
- Praegune kalmistu puhtuse ja hauarahu eest võitleja keeras hallil nõukogude ajal MAZ-503 rooli.
- Ta mõtleb, mida linnapea Romek Kosenkranius talle vastaks, kui ta meerile tähitud kirja saadaks.
Varesed on sedapuhku läinud. Olnut on jäänud meenutama valge sitt, mis nagu südasuvine lumi kalme, pinke, kive ja laternaid katab. Niisamuti pole kuhugi kadunud vana mehe südamevalu tuleviku pärast.
Kriibib see, mida tema silmad veel ehk näevad, ja seegi, mis tuleb pärast teda.
Oma kuus-seitse aastat Vana-Pärnu kalmistul jaakude terrori all kannatanud ja tänavukevadiselgi pesitsusajal nendega kompromissitut võitlust pidanud Aleksander Neigaus peab omaste haudade juures podisema panema suure paja, sest vaid keeva veega võib tihedalt täis lastud pinnad puhtaks saada.
“Kui ma siia lõkke teen ja vee keetmiseks paja toon, on mul siin tukiloputajad kaelas,” nimetab 81aastane mees aga järgmise takistuse, mis võib ette tulla.
Tukiloputajad?
“Kas te pole lehest lugenud?” pärib Neigaus. “Alati, kui nad kohale tulevad, on tuli juba akendest ja korstnast väljas. Siis pole muud, kui hakkavad teisi päästma. Mina loen, et nad jõuavad alati tukiloputamise ajaks kohale.”
Neigaus tõmbab nahast õlakotist välja tuntud toidupoe logoga punase kilekoti ja asetab selle nagu piknikulina üht hauaplatsidest ümbritsevale betoonpiirdele.
“Istume siia ääre peale,” kutsub ta lahkelt. “Ma võtsin üht-teist kaasa. Näe, tule istu siia koti peale.”
/nginx/o/2022/06/15/14627768t1h607e.jpg)
Keeldun viisakalt. Selgitan, et olen niigi kogu päeva istunud.
“Aga siin on ikka vähe teisem!” märgib Neigaus. “Praegu on siin vaikne.”
Mai keskpaigaga võrreldes viibime tõepoolest tõelises idüllis. Siit-sealt kostab kraaksumist, aga olukorda, kus pesi ega linde pole võimalik kokku lugedagi ja taevast sajab pidevalt valget vedelat ollust, enam pole.
Neigaus käis siin, kui pojad pesadest välja lendasid. “Löraka sain veel ikkagi,” meenutab ta. See oli õhus tuulega laiali läinud ja kandus siis talle uduvihmana vastu vahtimist.
“Ühes pesas jäid pojad kauemaks,” mainib vitaalne vanahärra. “Keeras aina ahtri üle ääre ja siis ikka tuli seda moosi.”
Maas on pirakas oksaraohunnik, nagu oleks keegi hoolega peatseteks jaanideks valmistunud ja lõkkematerjali kogunud. Keegi siiski ei tule surnuaeda lõket tegema. See on puuladvast alla kukkunud varesepesa.
Neigaus kougib nüüd kotist pooleliitrise mustikamaitselise vee ja papptopsid. “Vaata, kui hea rohi see on,” kiidab ta. “See on silmarohi, mustikas on silmadele hea.”
Krabinal ilmub kotist nähtavale karp viinamarjadega. “Istume, vaatame, mõnuleme,” sõnab ta. “Vaatame, millal seda moosi tulema hakkab.”
Neigaus möönab, et varesed lendavad siin ikka, aga vähemalt pole enam ohtu.
“Minul tuli sihuke mõte, et kui see asi on ikka nii väe ja võimu käes, et ei saa siin midagi teha, pean linnavalitsusse minema ja rääkima, et ma pean siis ümber baseeruma,” arutleb Neigaus. “Isa, ema, tädi ja vend on mul Uulus. Ehk leiab minugi jaoks sinna koha? No ei jää midagi muud üle! Kui mind lõpuks siia maetakse, hakkan ise seda moosi kaela saama. Kes mind siia harima tuleb? Mitte keegi.”
Niisiis on enda lähedaste viimseid puhkepaiku hooldaval vanal mehel suur mure endagi pärast. Väga inimlik ja mõistetav mure.
“Mina ei taha sealt korstnast välja suitseda,” lausub ta kõikumatult. “Ma ei ole paharet!”
Tema tahab kirstuga maetud saada.
“Ma olen elu jooksul tööd teinud ja tahan Eesti Vabariigi kodanik olla, aga miks minu jaoks pole emakese süles kohta, kus ma saaksin puhata?” pärib mees nõutult.
Neigaus töötas ammu, hallil nõukogude ajal lukksepana. Kuni ta tegi autojuhiload ja keeras seejärel aastaid MAZ-503 rooli, töötades tee-ehitustel.
“Märjamaal, Koluveres, Lihulas, Turblas,” loetleb ta kohti, kus ta aastakümnete eest komandeeringus käis. “Siis tuli uus kord ja polnud enam autole papusid alla panna. Siis ma sain põraka. Iga päev vahetad rohkem autokumme, kui vead koormaid – tõstsin oma selja ära.”
Arst ütles: “Kui sa ei taha ratastooli jääda, lõpeta autojuhtimine ära, hakka midagi muud tegema!”
Pärast paranemist asuski Neigaus keevitajana leiba teenima.
Nüüd ei saa Neigaus raske tööga välja teenitud pensionäripõlve pidada, vaid võitleb oma lähedaste praeguse ja enda tulevase viimse puhkepaiga heakorra eest.
Ta rääkis juba 21. mai lehes, kuidas ta aastate eest terve suve mahajäetud kreenis hauaplatsil müttas ja maad tasandas. Muudkui koristas, kaevas ja värvis. “Kõik oli alguses ilus, aga nüüd on nagu põrgu!” põrutab ta.
Neigaus pakub ajakirjanikule ja fotograafile uuesti “silmarohtu”. “Proovige, see on täitsa hea!” soovitab ta. “Silmadele mõjub see hästi. Teie kannate prille, aga mina veel prille ei kanna. Kõik on ainult selle pudeli jõul!”
Jälle pirtsutame.
“Mina võtan küll!” lausub Neigaus ja võtab sõõmu. “Ainult televiisorit vaatan prillidega, sest ma olen autojuht olnud ja silmad hakkavad kuivaks muutuma, aga loen ja näputööd teen ilma prillideta.”
Ta tunnistab, et ehk oleks tema elu lihtsamgi, kui nägemine kõrges vanuses enam nii hea poleks. Siis ta ei näeks, mis jõledusi künnivaresed igal kevadel pühas paigas korda saadavad.
Õnneks käis natukese aja eest trimmerimees. “See on hea,” tõdeb Neigaus. Rajakesed hauaplatside vahel on puhtad.
Tegusal mehel on siin mitu panipaika kõikvõimalike vajalike riistadega. Ta näitab kääre, millega ta hekki pügab, ja märgib, et selle tööga saab ta hakkama. Kui hekk sirgeks ajada, kaovad ühtlasi pealmised roojased lehed.
Ta tunnistab, et pindade puhastamisegagi saab ta lõpuks hakkama, mingu kas või nädal. Aga milline on tulevik? “Kas tuleval kevadel hakkab kõik jälle pihta?” pärib ta. “Mingi tulemus peab ju lõppude lõpuks tulema!”
Neigaus on mõelnud, et istuks päevaks maha ja kirjutaks siin kogetust põhjaliku raporti Pärnu linnapeale Romek Kosenkraniusele. “Huvitav, mis ta vastaks?” küsib ta.
Ehk kostaks meer sedasama, mida linnavalitsuse kommunikatsioonispetsialist Pärnu Postimehe eelmises selleteemalises loos. Nendiks, et nemad tahaksid küll kevadel pesi eemaldada, aga keskkonnaamet ei luba.
Keskkonnaameti loodushoiutööde büroo juhataja Eike Tammekänd selgitas läinud kuul, kui künnivaresed veel pesitsesid, et künnivareste koondumine Vana-Pärnu kalmistu ühes nurgas Põllu tänava ja Sauga jõe ristumiskoha lähedal on ameti kaalutletud otsuse tulemus. Keskkonnaameti spetsialistid usuvad, et kalmistult neid ära ajades kolivad nad koolide, lasteaedade, korrusmajade ja õendus-hooldushaigla õuele ning mänguväljakutele, kus Pärnus on varem samuti kolooniatega probleeme olnud. Linnast ära nad ei kao. Surnuaed on aga koht, kus nad inimesi kõige vähem häirivad.
Neigausil on haudade hooldajana lepingus palju punkte, mida kõike ta peab tegema. Selle kohta, mida tema heaks keegi teha võiks, pole midagi. “Mina pean ainult orjama ja puhastama,” lausub ta. “Las sitturid situvad, mina ainult puhastan. Kas ma olengi ainult selleks mõeldud?”
Kindlasti mitte.
“Vahel ikka küsin: miks need inimesed meie suhtes nii ükskõiksed on?” arutleb Neigaus.
“No aga sa oled nad ise valinud!” öeldakse talle siis.
“Kus ma olen endale alles hukatuse mõistnud!” on ta tabanud end seepeale mõtlemast.
“Olgu see Toompea või Pärnu linnavalitsus, aga mina ei olegi enam valimas käinud,” tunnistab Neigaus. “Ma ei julgegi sinna minna, kui ma ainult kadakavihta saan.”
Ta tõstab pingi hingedega istumisplaadi üles ja võtab panipaigast traatharja, nühib sellega pinki, seejärel metallist piiret. “See tuleb kõik üle värvida, muu siin ei aita,” sedastab ta.
Siis võtab Neigaus terasharja. See võtab juba natuke paremini. “Aga ikka jääb see moos peale,” nendib ta. “Mingisugune tulemus on, aga minusugusele mehele on see paras katsumus. Ikka peab õppima ... Kogu elu õpi, kuni kirstulaudadeni ...”
