Aasta õde Laura Oisalu: Raskeim on see, kui patsient jätab lihtsalt vastuvõtule tulemata

Laura Oisalu sõnutsi võiks vaimse tervise murede tekkides pöörduda esmalt pereõe või -arsti poole. Foto: Urmas Luik/Pärnu Postimees

Laura Oisalu on Pärnu haigla vaimse tervise eriõde, kelle igapäevatöö keskendub nii sõltuvushäirete kui teistegi vaimse tervise muredega patsientidele. Ta teeb oma tööd suure pühendumuse ja südamega, põhitöö kõrval aga peab terviseteemalisi loenguid ja lööb kaasa õenduse arendamisel.

Mai keskpaigas, rahvusvahelisel õdede päeval, tunnustas Eesti õdede liit Oisalu aasta õe tiitliga.

Millised emotsioonid valdasid teid, kui kuulsite, et saite aasta õe tiitli?

See tuli väga ootamatult ja esimese hooga mõtlesin, et uudisest teatanud Gerli Liivet teeb nalja. Ma olen õena töötanud suhteliselt lühikest aega ja tavaliselt saab selle tiitli keegi, kes on õenduses olnud ikka 15–20 aastat. Kui mõistsin, et tegu ei ole naljaga, olin enda üle väga uhke ja see oli lausa tiivustav. Ma ei ole kunagi teinud midagi tunnustuse saamise pärast, aga kui tunnustatakse, on see väga armas. See annab kinnitust, et teen õiget asja.

Kuidas jõudsite õetööni?

Minu esimene kõrgharidus on hoopis Eesti maaülikoolist ja metsanduse valdkonnast. Lõpetamine sattus aega, kui oli metskondade koondamise laine ja paljud metsandusinimesed kaotasid töö. Seega töötasin pärast kooli lõpetamist teistes valdkondades, näiteks pidasin laste mängutuba. Sel ajal loodi Vändrasse tervisekeskust ja leidsin rakendust selle asutamislepingute ja muu paberimajandusega. Läksin tähtajalise lepinguga, aga sujuvalt jäin lõpuks kaheksaks aastaks.

Kui olin Vändra tervisekeskuses mõnd aega töötanud, avati Pärnus projekti “Kool haiglas” raames õenduse õppegrupp. Mu tolleaegne ülemus Leho Tamvere soovitas mul sinna õppima kandideerida ja nii see õenduse teekond algas. Õppisin päris esimeses Pärnu grupis.

Kuidas jõudsite vaimse tervise õe tööni?

Mul on alati olnud õnn teha asju, mis mulle väga meeldivad. Ka vaimse tervise teemani jõudsin natuke juhuslikult – õigel hetkel oli Pärnu haigla psühhiaatria osakonnas vaba koht, kuhu mul õnnestus tööle saada, esmalt abiõena, seejärel kooli lõpetamise järel juba õena.

Kui avati vaimse tervise eriõe magistriõpe, läksin esimesele kursusele õppima, et oma tööd veel paremini teha. Töö ise õpetab muidugi ka meeletult.

Laura Oisalu tunnistas, et jõudis vaimse õe ametini juhuslikult. Foto: Triin Künnapas

Kuidas saab vaimse tervise õde patsiente aidata?

Ma tegelen palju elustiilinõustamisega. Vaatame üle, et patsiendi toitumine, uni ja füüsiline aktiivsus oleksid tasakaalustatud. Vaimse tervise õed tegelevad suuresti vaimse tervise käitumusliku poolega. Vaimne ja füüsiline heaolu on omavahel väga selgelt seotud: näiteks ärevuse puhul meie pulss kiireneb, hakkame higistama ja keha läheb pingesse. Samuti võivad paljud kehalised vaevused tekitada vaimse tervise murede sümptomeid: liiga harva süües langeb veresuhkur väga madalale ja see võib tekitada ärevust.

Milliseid müüte vaimse tervise teemade kohta olete töös pidanud ümber lükkama?

On levinud müüt, et alkohol aitab uinumisele kaasa. Sellest tulenevalt hakatakse õhtuti alkoholi tarbima, aga tulemuseks on tegelikult veel suurem väsimus, sest alkohol ajab une struktuuri sassi.

Meie uni on väga selge struktuuriga ja kui see järjestus läheb sassi, on tagajärjeks öised ärkamised, sageli mikroärkamised, mis toovad kaasa hommikuse väsimuse, ja me ei puhka end välja. Kui seda inimestele selgitada ja õhtune alkoholitarbimine lõpetada, siis ööuni paraneb ja enesetunne muutub juba paari nädalaga paremaks. Kui on parem ärgata, on omakorda suurem motivatsioon alkoholi tarbimist vähendada.

Üldiselt ongi vaimse tervise muresid lihtsam hakata lahendama füüsilise poole pealt. Väikeste käitumuslike nippidega saab enesetunde palju paremaks muuta.

Millal vajab patsient psühholoogi või psühhiaatri abi ja millal vaimse tervise õe abi?

Vahel piisab patsiendile vaimse tervise õe vastuvõttudest. Kui patsiendi probleem on sügavam, kaasame ravimeeskonnas psühhiaatri ja vajadusel ka psühholoogi. Psühhiaater määrab ravi, aga tema juures käiakse suurema intervalliga. Ravi jälgib ja motivatsiooni aitab hoida peamiselt vaimse tervise õde. Psühholoog tegeleb süvitsi keerulisemate vaimse tervise muredega, nagu lapsepõlvetraumad jmt. Vaimse tervise õde on tema raviteekonnal algusest lõpuni kaasas.

Sageli ei tea patsient ravi alguses ka ise, kust tema probleem pärineb. Paljud lihtsalt blokeerivad tunded ära. Üldiselt kulub probleemide tuumani jõudmiseks mingi aeg. Spetsialistina on kõige olulisem luua hea terapeutiline suhe – saada hea kontakt. Avatud suhtlemist ja olukorra lahendamist piirab aga tihti häbitunne oma käitumise, sõltuvuse või probleemi pärast. Ei julgeta ka endale otsa vaadata, aga alguspunkti teadasaamiseks tuleb seda teha. Seda ei pea tegema üksi, vaid meie, vaimse tervise spetsialistid, olemegi selleks olemas, et inimesi aidata.

Mis pakub selles töös kõige rohkem rõõmu?

Mulle pakub suurt rõõmu see, kui patsient on motiveeritud, töötab kaasa ja tal on läinud paremaks. Mulle väga meeldib, kui on näha pisikesi samme paremuse poole. Samuti meeldivad mulle keerulised patsiendid. Vahel on ikka kurb ja hingevärin ka, kui muutused ei taha ega taha tulla, aga keeruliste patsientidega on huvitav töötada. Ma arvan, et väga suure osa eest aasta õe tiitlist pean tänama patsiente, kes on mind kõige rohkem õpetanud.

Mis on teie töös kõige raskem või frustreerivam?

Raskeim on see, kui patsient jätab lihtsalt vastuvõtule tulemata ega anna ka teada, miks ta ei tulnud. Õnneks on pandeemia pannud inimesi kohtumisi rohkem hindama ja lihtsalt ilmumata jäämist on vähem.

Kurvaks teevad kindlasti tagasilangused ja seegi, kui patsient kuhugi ei jõua. Sõltuvushäirete puhul on üldiselt muidugi väike tõenäosus, et inimese käitumine pikas perspektiivis muutub – öeldakse, et vaid 20–25 protsendil see õnnestub ja nad ei lange tagasi. Meil on projektis “Kainem ja tervem Eesti” küll õnnestumise tõenäosus suurem, sest sellega liitumiseks peab patisent ise soovi avaldama. Samuti saame motivatsiooni suurendamiseks eri tehnikaid rakendada.

Laura Oisalule tuli aasta õe tiitel suure üllatusena. Foto: Urmas Luik/Parnu Postimees

Millal peaks inimene hakkama oma vaimse tervise pärast muret tundma?

Esimene häirekell vaimse tervise murede kohta on tavaliselt uni. Muret peaks tundma siis, kui ei magata enam välja, ärgatakse väsinuna ja ärritutakse kiirelt. Samuti tasub tähelepanu pöörata isutusele, lihtsalt peale tükkivale nutule, ärevusele ja kergesti vihastamisele. Samuti on ohumärk alkoholi või erinevate ainete vajamine. Üldiselt saab inimene aru, et ta ei ole enam see, kes ta enne oli.

Kuhu vaimse tervise mure korral pöörduda?

Esmalt võiks pöörduda oma pereõe või -arsti poole. Kui sealt pole võimalik abi saada või on vaja põhjalikumat sekkumist, saab tulla vaimse tervise õe vastuvõtule. Selleks pole saatekirja vaja ning haigekassa poolt kindlustatud inimestele on see tasuta. Samuti võib pöörduda abi saamiseks erakliinikusse – üle Eesti on neid mitu.

Kuidas te ise elus tasakaalu hoiate?

Ma olen Naiskodukaitse Vändra jaoskonna liige. Seal toimuvad üritused, mida aitan korraldada või millest võtan osa. Vabal ajal mängime kaaslase ja lastega geopeitust, kettagolfi ning avastame põnevaid Eestimaa kohti. Samuti naudin väga jalutamist, nii üksi kui kaaslastega.

Mulle meeldib lugeda ja olen Vändra lugemisklubi liige. Klubi liikmed loevad igal kuul läbi ühe raamatu, mille üle toimub seejärel klubis arutelu. Viimati pakkus põnevat ilukirjanduslikku elamust Karsten Dusse raamat “Eneseabimõrvad”, mis annab omapärase vaate vaimse tervise nõuannetele. Populaarteaduslikest raamatutest naudin Jaan Aru ning Katrin Saali Sauli teoseid.

Kui teil oleks võimalik Eesti tervishoius midagi muuta, mis see oleks?

Haigla, perearstikeskus ja kõik teised tervishoiuteenuste osutajad peaksid saama ühisesse inforuumi, et patsienti võimalikult hästi toetada. Vaja oleks üht korralikku infosüsteemi ja avatud suhtlemist kõigi tervishoiuspetsialistide vahel.

Artikkel ilmus Eesti õdede liidu ajakirjas Eesti Õde.