Kuno Raude lubas 4000 euro eest raudteejaama lammutada

Pärnu raudteejaama arhitekt Kuno Raude: kas naljamees või meeleheitel autor? Foto: Mark Soosaar

“Tema kõrgeausus raha ruulib,” pealkirjastas Raeküla raudteejaama autor Kuno Raude 16. veebruari Pärnu Postimehes ilmunud arvamusartikli. Ehk Raudele ruulibki, sest kaks nädalat hiljem esitas ta jaamahoone praegusele omanikule ettepaneku maksta endale 4000 eurot, misjärel ta loobub kõikidest vaietest, mis hoone lammutamist takistada võiksid.

1. märtsil Raudelt kütusefirma Olerex kinnisvara haldavale Aqua Marina ASile saadetud kirjas seisab: “Eelnevat arvesse võttes teen käesolevaga Aktsiaseltsile AQUA MARINA kompromissettepaneku, mille kohaselt loobun 20.02.2012 Tallinna Halduskohtule esitatud kaebusest, 30.01.2012 Pärnu Linnavalitsusele esitatud vaidest ja 02.02.2012 autoriõiguse komisjonile esitatud taotlusest ning loen Aktsiaseltsile AQUA MARINA antuks litsents Pärnus Riia mnt 116 kinnistul asuvate katlamaja-abihoone ja restoran-kohviku lammutamiseks, kui Aktsiaselts AQUA MARINA tasub hiljemalt 02.03.2012 4,000.00 eurot.

Kompromissettepaneku vastuvõtmata jätmise korral esitan viivitamatult Tartu Maakohtule hagi Pärnus Riia mnt 116 kinnistul asuvate katlamaja-abihoone ja restoran-kohviku lammutamisest hoidumise kohustamiseks ja hagi tagamise taotluse nimetatud hoonete lammutamise keelamiseks.”

Tegi lihtsalt katse

Raude selgitusel tahtis ta ainult näha, kuidas AS Olerex tema ettepanekule reageerib. “Ma poleks seda raha vastu võtnud ja vaideid tagasi võtnud,” väitis ta. “Kas te arvate tõesti, et mul oli seda 4000 rubla või krooni või eurot vaja, et mul polnud seda kusagilt mujalt võtta või? See on absurd,” ei olnud küsimus Raude kinnitusel rahas, niisama hästi oleks ta enda sõnutsi võinud küsida miljon eurot.

Anda Olerexile lubadus vaided tagasi võtta, kui talle raha saadetakse, ja siis ikkagi sellest keelduda, pole Raude arusaamise järgi pettus ega ebaaus mäng. “Pange ennast minu olukorda, siis saate aru, miks ma seda tegin,” soovitas ta. “Kas nemad mind ei narrita või?”

Narritatuna tunneb end ka Olerexi turundusjuht Antti Moppel, kelle sõnade järgi jäid ettevõtte juhatusele Raude mõttekäik ja nõudmise sisu arusaamatuks. “Sama isik nõuab meilt ühekorraga nii jaamahoone säilitamist kui rahalist kompensatsiooni lammutamisega nõustumise eest, kusjuures hoonete lammutamise vastu seistakse mittetulundusühingute kaudu, rahalist kompensatsiooni aga nõutakse eraisikuna,” märkis Moppel.

Mida nüüd peale hakata teadmisega, et Aqua Marina talle raha ei saatnud, ei soostunud Raude ütlema. “Oma edasise tegutsemise jätan ma enda teada,” sõnas ta, kuid tema lõppeesmärk olla õigus ja õiglus.

Tõmbas vaiba alt

Ükskõik, kas Raude tegi nalja või mõtles oma ettepanekut tõsiselt, muudab see pöördumine mõneti küsitavaks tema varasemate, raudteejaama ja seda ümbritseva miljööväärtusliku piirkonna kaitseks öeldud avalduste siiruse.

Näiteks 5.07.2011 Pärnu Postimehes ilmunud artiklis ”Kuno Raude: Miljööväärtusega avaliku ruumi säilitamine Raekülas on ohus” välja toodud mõte: “Kas isikupäratu bensiinijaama ehitamine looduslikult miljööväärtuslikku keskkonda, möödunud sajandi 80ndate alguses ehitatud omapärase, Eesti ainsa postmodernistliku jaamahoone asemele on kooskõlas avalike huvide ja linna üldplaneeringus püstitatud eesmärkidega? Arvan, et mitte.”

Sama sõnastusega pöördumise saatis oma loomingu kaitseks välja astunud Raude Pärnu maavanemale Andres Metsojale. Peale selle on ta läkitanud raudteejaama säilitamise huvides rea ettepanekuid Pärnu linnavalitsusele.

Enamgi: kogunesid ju võitluses Raude selja taha Raeküla elanikud, mille üle Raude Raeküla Sõnumites heameelt avaldas. Samuti Mark Soosaar koos MTÜ Õigustatud Ootusega. Kuidas nemad nüüd ennast tunnevad?

Meeleheitel inimene

Soosaare kinnitusel ei teadnud tema Raude tehtud 4000eurosest kompromissettepanekust midagi. Kuid reedetuna ta end sellepärast ei tunne. “Inimene elab vabal maal ja teab ise, mida ta teeb. Asi on ilmselt selles, et autor on meeleheitel, kuna ta näeb, et tuge kusagilt ei saa, ja meeleheitel inimene võib igasuguseid asju teha,” oletas Soosaar, et Raude närvid ei pidanud kogu protsessile vastu. “Ta oli esimese riigikogu liige ja lootis hoopis teistsugust Eestit ehitada ja nüüd ta näeb, missugune Eesti on välja kujunenud siin.”

Igatahes kinnitas Soosaar, et tema ei ole võitlusest raudteejaama eest kaugeltki loobunud. “Ja soovitan väga siiski Raeküla seltsil minna rahulikult, ilma emotsioonideta edasi, kaitstes kõigepealt Raeküla elanike, aga ühtlasi Pärnu linna elanike huve, et see raudteejaam ikkagi alles jääks,” sõnas ta.

Ja tõepoolest, nagu Raeküla Vanakooli keskuse juhataja Liivi Kaasik ütles, on nemad seisnud eelkõige Raeküla rahva eluolu eest. Ja kulutanud selle nimel kohtuga suhtlemiseks ligi 700 eurot seltsi raha. Aga nüüd on nad sellest väsinud. “Mingite naftamagnaatide vastu me ei saa,” nentis Kaasik.

Samal ajal pole Kaasiku kinnitusel olemas sellist summat, mille eest oma tõekspidamistest loobuda. “Pole elus mõistnud asju rahasse hinnata, vaid olen lihtsalt hinnanud, mis on teistele ja minule hea. Raha ei ole minu jaoks olnud kunagi määrav,” lausus ta.

Eelnevat arvesse võttes teen käesolevaga Aktsiaseltsile AQUA MARINA kompromissettepaneku, mille kohaselt loobun 20.02.2012 Tallinna Halduskohtule esitatud kaebusest, 30.01.2012 Pärnu Linnavalitsusele esitatud vaidest ja 02.02.2012 autoriõiguse komisjonile esitatud taotlusest ning loen Aktsiaseltsile AQUA MARINA antuks litsents Pärnus Riia mnt 116 kinnistul asuvate katlamaja-abihoone ja restoran-kohviku lammutamiseks, kui Aktsiaselts AQUA MARINA tasub hiljemalt 02.03.2012 4,000.00 eurot (saaja konto: 000000000000; saaja nimi: Kuno Raude; selgitus: 01.03.2012 kompromiss).