Koolist katkise näoga tulnud lapse juhtum tekitas palju emotsioone

Kolmapäeva hommikupoolikul tehtud postitust oli täna lõunaks edasi jaganud üle 1400 Facebooki kasutaja. Foto: Pärnu Postimees

• Ema ja kool näevad juhtunut erinevalt
• Politsei: laste jaoks on parim, kui vanemad soovivad lahendust leida ja teevad koostööd
• Kiusuennetaja: kogukonnale tasub muret jagada kinnistes grupides ja ilma piltideta

Üleeile pani sotsiaalmeedia kihama Pärnu Tammsaare kooli esimese klassi tüdruku ema postitus õhtuks punaste laikudega näo ja peapõrutuse sümptomitega koju jõudnud lapsest, kes vanema kirjelduse kohaselt sai teisipäeval klassivenna käest julmalt peksa. Ööpäevaga oli seda jagatud üle 1100 korra ja kommentaariumis kirjutatud enam kui 200 arvamust.

Ema sõnade kohaselt jagas ta seitsmeaastase tütre fotot, et juhtida tähelepanu koolikiusamisele. Tema kinnitusel oli tegu räige peksmisega, mille käigus lõi klassivend tema maas lamavat tütart, virutades talle jalaga näkkugi.

Ema jutu järgi kurtis laps kodus peavalu, valu kuklas ja iiveldust – tunnuseid, mis viitavad peapõrutusele. Haiglasse ema last siiski ei viinud, kuid tegi juhtunu kohta avalduse politseisse.

Tammsaare kooli direktori Riho Alliksoo jutu järgi haridusasutus juhtunut kiusamisena ei käsitle, sest kooli poolt vaadates on tegemist mänguhoos toimunud õnnetusega.

“Õnnetusega, kus klassiruumis maas istunud ja mänginud lastele komistasid otsa müranud poisid ja üks noormees, kes kaotas tasakaalu, astus pikali paisatud tüdrukule jalaga näole,” kirjeldas koolijuht talle teada olevat kirjeldust. “Juhtunut nägi klassiga koos olnud õpetaja, kes reageeris kohe ja osutas tüdrukule abi.”

Alliksoo sõnutsi vaatas vigastada saanud tüdruku üle kooli meditsiiniõde. Ta märkis, et lapsed jätkasid oma koolipäeva sõbralikult ja ühtegi konflikti esimese tunni järel toimunule pärast ei järgnenud ning juhtunust teavitati mõlema lapse vanemaid.

Politsei on juhtunuga kursis

Pärnu piirkonnapolitseinik Kelly Nurk ütles, et pärast lapsevanema teadet on juhtunu asjaosalistega tegelnud kooli tugispetsialistid. “See tegevus jätkub, kaasates nii lastekaitsespetsialiste, politseid kui teisigi spetsialiste,” väitis Nurk.

Üht ainuvõimalikku valemit, kuidas nii väikeste lastega selliste juhtumite korral tegeldakse, Nurga jutu järgi ei ole. “Kõik sõltub konkreetsest olukorrast, lapsest või lastest, perest või peredest. Selge on aga see, et laste jaoks parima tulemuseni jõuame, kui lapsevanemad soovivad lahendust leida ja on koostööaltid,” seletas politseinik.

Omaette küsimus on, mil moel niisuguseid juhtumeid avalikustada. On ju koolikiusamine ja noorte vägivald pärast eelmisel kuul avalikkust šokeerinud kaht peksmisjuhtumit Pärnumaal need teemad teravalt rambivalgusse toonud. Küsimuse kõrval, miks sellised asjad juhtuvad, arutatakse sellegi üle, kuidas neid teemasid kajastada ja milliseid detaile avalikustada.

Veebi postitatud materjali üle vanem enam kontrolli ei oma.

Kristiina Treial, SA Kiusamisvaba Kooli sisujuht

Nurk tunnistas, et mõistab, mis võis vanemat motiveerida oma juhtumit koos fotoga avalikult jagama, kuid lisas, et seejuures peab vanem endale aru andma, et tema lapse nägu jääb seoses löömisjuhtumiga määramatuks ajaks internetiavarustesse üles.

“Sestap tasub enne sellise sammu astumist endalt küsida, mida sedasorti info avaldamine võib tulevikus lapsele kaasa tuua,” lausus ta.

Sihtasutuse Kiusamisvaba Kool juhatuse liige Kristiina Treial ütles samuti, et selliste juhtumite jagamine Facebookis on mitme otsaga asi. Tema sõnutsi on ühelt poolt on arusaadav nii lapsevanema appihüüd kui soov hoiatada teisi peresid.

“Tema sõnumist kõlab selgelt soovitus olla tähelepanelik ja rääkida oma lastega, kuidas neil läheb. See aitab tõsta tähelepanelikkust lastevahelise vägivalla suhtes ja teavitab probleemi tõsidusest,” lausus Treial.

Veebi postitatud materjali üle kaob kontroll

Teine pool puudutab Treiali jutu järgi aga lapse heaolu ja kaitset, ehk oma traumeeritud lapsest pildi jagamine võib kahjustada last ja tekitada taasohvristamise olukorra, pilt võib minna kontrollimatult levima ja pahatahtlikud inimesed võivad sellega omakorda kahju tegema hakata.

“Veebi postitatud materjali üle vanem enam kontrolli ei oma. Sooviga kaitsta lapsi võis vanem tegelikult oma lapse täiendavalt haavatavasse olukorda panna,” tähendas ta. “Kui vanem soovib kogukonda tähelepanelikkusele suunata, pigem teha seda suletud gruppides ning ilma nimede ja piltideta.”

Ehkki teisipäeval Tammsaare koolis juhtunu kohta pole täit selgust, kas tegu oli õnnetuse või pahatahtliku ründamisega, peaks Treiali sõnutsi olema igas koolis olema välja töötatud põhimõtted ja konkreetsed sammud vägivallajuhtumite ennetamiseks ja juhtumite lahendamiseks. “Vägivallajuhtumeid tuleb käsitleda väga tundlikult ja läbimõeldult, et hoiduda trauma suurendamisest. Näiteks tasub hoiduda kannatanud lapse klassis tähelepanu keskpunkti tõstmisest. Kindlasti vajab õpetaja ning vajadusel ka tugispetsialisti tuge laps, kes kannatas – tema turvatunne vajab taastamist, täiskasvanute ülesanne on pakkuda talle kindlust ja kinnitust: see, mis juhtus, on vale ja selliseid asju ei tohi rohkem juhtuda,” ütles ta.

Haiget saanud laps kooliminekut ei pelga

Treiali sõnade järgi vajab õpetaja või tugispetsialisti abi suure tõenäosusega ka laps, kes vägivaldselt käitus. “Ühest noomivast vestlusest ei piisa, on vaja leida üles põhjused, sealhulgas põhjused koolikeskkonnas, miks laps nii on käitunud ja vajadusel tugispetsialistide abiga järgmisi taolisi juhtumeid ära hoida,” märkis ta.

Treial lisas, et taastada tuleb ka teiste kaasõpilaste ja lapsevanemate turvatunne – seegi on kooli ülesanne.

Tasub hoiduda kannatanud lapse klassis tähelepanu keskpunkti tõstmisest.

Kristiina Treial, SA Kiusamisvaba Kooli sisujuht

“Kaasõpilase peksmise pealtnägemine on traumeeriv kaasõpilastelegi ja klassiga on vaja eraldi aega võtta turvalise koostegutsemise tunde taastamisele. Vajadusel kaasata taastusplaani koostamisse ja elluviimisesse koolipsühholoog. Siin on võimalus taastava õiguse vestlusringidel, aga ka pikema ajavahemiku jooksul mõnusate koostegutsemise võimaluste pakkumisel, näiteks eri mänguliste tegevuste abil,” seletas ta. “Lapsevanemad vajavad aga koolilt selget ülevaadet, millised on kooli põhimõtted ja sammud selliste juhtumite lahendamisel ja kordumise ennetamisel. Teadmatus suurendab ärevust ja pingeid ning muret oma lapse pärast ja vähendab valmisolekut koostööks. Ja siis on õpetajatelgi keerulisem lapsi aidata. Vägivallajuhtum ei lahene ainult tegija ja kannatajaga tegeldes, tegelemist vajab kogu süsteem. Juhtum on päriselt lahenenud siis, kui kõik osapooled tunnevad end taas hästi ja turvaliselt, nii õpilased kui lapsevanemad, aga ka õpetajad.”

Ema kinnitusel on tema tütre klassijuhataja ja direktor olnud pärast juhtunut toetavad. Ema jutu järgi peab tütar pärast teisipäevast vahejuhtumit selle nädala lõpuni tervist taastama, aga kooliskäimise isu see temalt ei röövinud.

“Ta ütles, et emme, ma ei taha puududa, vaid mulle meeldib õppida ja targaks saada,” avaldas ema, märkides, et loodetavasti saab laps uue nädala alguses taas hea tujuga kooli minna.