Teatri argiidüllis sünnib imesid

Anu Jürisson
, kultuuritoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õmblejad Epp Mõts (paremal) ja Malle Viirma kinnitavad, et nende elu on põnevam kui padjavabrikus, sest iga päev pakub uusi väljakutseid.
Õmblejad Epp Mõts (paremal) ja Malle Viirma kinnitavad, et nende elu on põnevam kui padjavabrikus, sest iga päev pakub uusi väljakutseid. Foto: Ants Liigus

Kell näitab 15 minuti pärast 11. Olen otsustanud rahvusvahelise teatripäeva puhul kodumaakonna teatri köögipoolele kiigata, ent publikule nähtamatuks jääv Endla teatrimaja treppide, koridoride ja saalide labürint paneb paremagi orienteeruja kukalt kratsima.

Mind majasoppides talutav Inga Jaagus tunnistab, et esimesel tööaastal käis temagi ainult kindlaid trajektoore pidi ja sageli suure kaarega ringi ühest sihtpunktist teise. Et selles nutikas rägastikus, kus kõik on paigutatud käe-jala juurde ja üksteise lähedusse, isegi seal, kus üksteisest lahutab mitu korrust, eksimist vältida.

Lavastaja on juba kohal ja lobiseb pisikeses heledas puhkenurgas esimeste kohalejõudnutega. Klaasseina taga paistab pisike suitsunurk ja selle ees laual lebavad lauamängunupud. Proovi ootavad Enn Keerd ja Lauri Kink märgivad, et seal nurgas tulevat kõige paremad mõtted ja räägitavat kõige huvitavamad jutud.

Kuid need jutud jäävad kuulmata, sest Jaagus sikutab mind edasi. Lavale, kus sel tunnil sehkendavad igat sorti tegelased. Näiteks lavastusjuht Andrus Jõhvik, keda vaatajad kunagi ei kohta. Ja lavakardinatega samas toonis suitsumustades tunkedes lavatöölised, kes kõnekunsti asemel eelistavad lihaseid punnitada.

Tunnen võhikuna huvi, kas kõik see kaadervärk tuleb neil seljas lavale tassida või on neil mingid nipid varuks. Mehed ühmavad, et eks raskemate dekoratsioonide vedamiseks ole ka ratastega abivahendeid, kuid käterammu on vaja.

Laval võib saada kardinaga pähe

Lava on prooviks peaaegu valmis. Sellal kui ma igasugu rekvisiite ja dekoratsioone silmitsen, hüüatab Jaagus korraga ja ma jõuan viimasel hetkel kõrvale põigata, enne kui suur külgmine lavakardin alla potsatab. Täpselt sama koha peale, kus äsja seisin. „Ma olen juba harjunud, et kogu aeg peab üles vaatama,“ põhjendab kaaslane sõbralikult muiates.

Laual on valge pitslina, mittesöödav küps part ja puhtaks pestud pokaalid. Inspitsient ehk näitejuhi abi Silja Koppel laseb lava kõrval rekvisiitide laos kraanist šampanjapudelisse vett ja viib sellegi lavale valmis.

Tunnen huvi, mis jooke näitlejad etenduse ajal endale sisse kallavad. Koppel märgib, et vahuveiniks on mulli- või mineraalvesi, viski pähe juuakse teed või veega segatud kokakoolat. Veiniks antakse mahla.

Inspitsiendi nuppudega “töölaud” seinal ehk juhtimispult, mis esmapilgul näeb välja nagu seade mõnes tootmistsehhis, asub lava kõrval kardinate varjus, nii et ta ise näeb seda, mis laval toimub, kuid teda ei nähta. Nupulevajutusega liigutab näitejuhi abi eesriiet või paneb lava pöörlema. Ja otsib mikrofoni kaudu maja pealt inimesi taga.

„Igasugu asju on juhtunud,“ hakkab Koppel naerma. Seda, et mõni näitleja unustab lavale mineku ära, juhtuvat siiski harva. “Olen siis teda otsinud või on näitlejad tühimiku ära täitnud. Näitlejad on väga loovad ja tulevad olukordadest kergelt välja,” tunnistab ta.

Näitleja ei pea kardinate varjus tund aega oma järge ootama, vaid võib selle aja olla puhkeruumis. Seda, missuguse stseenini laval parasjagu on jõutud, kajastab otsehelis siseraadio ehk kahisev krapp ruumide seintel.

“Minule tundub müstiline, kuidas sa saad pöördlava õigel ajal ettenähtud nurkadega peatuma,” poetab kõrvalt kolleeg Jaagus. “See on, jah, tunde küsimus. Igas teatris töötab see mehhanism erinevalt. Mõnes jääb lava kohe vajutades kinni, teises pead hoogu maha võtma ja rehkendama,” seletab Koppel.

Kevadväsimus tabab näitlejatki

Näitleja Jaan Rekkor vajub inspitsiendi tooli ja rüüpab tassist midagi sooja, nägu mõtlik või veidi unine. Kõrval riiulil lebab sületäis punaseid kunstroose, millega ta peab mõne hetke pärast energiliselt lavale tormama. “Väike kontsentratsioonihetk ei tee paha, keskenduda ja mõelda, mida me nüüd siis proovime. Mingi ülesande võiks endale igapäevaselt ju püstitada,” kostab mees.

Pärin, et kui kell kümme õhtul lõpeb etendus, siis mis kell näitlejad järgmisel hommikul ärkavad.

“Sõltub päevast, kas on vaja laps kooli viia või ei ole. Nii et kas pool kaheksa või pool kümme,” elavneb Rekkor veidi. “Ei-ei-ei-ei! See pole kaugeltki raskemaid asju selle töö juures. Ma arvan, et see on üks kergemaid – üles tõusta,” avaldab näitleja.

Mis on kõige keerulisem? “Vaat see on juba nii spetsiifiline jutt. Väsimus on kõige raskem. See on natuke teistmoodi väsimus. Mitte füüsiline väsimus, mida saab unega välja magada, vaid psüühiline väsimus, mis tekib kevadeks. Õige tunde läbielamine ei olegi nii kurnav kui see, kui sa otsid seda tunnet kramplikult ja elad valesti läbi,” arutleb Rekkor.

Rekkori kolleegid Lii Tedre ja Sepo Seeman istuvad dekoratsiooni taha peidetud pingi peal ja süvenevad tekstisse, paberid näppude vahel. Piret Laurimaa proovib jalga kontsaga kingi, mis ilmselt peavad tal etenduse ajal jalas olema. Seejärel mattuvad kõik hääled tolmuimeja undamisse. Märkamatult on proov alanud.

Kuna esietenduseni on jäänud mõni päev, ei väärata suurel laval poole tunni jooksul ühegi näitleja närv ega hääl ja etendus sujub, nagu oleks saal publikust tulvil. Näidelda tuleb seekord topelt: teeseldud lõbusus moondub järgmisel pilgul nähtavaks närvilisuseks ja asendub siis taas rõhutatud lõbususega.

Lavastaja on pugenud kõige tagumisse ritta ja istub seal hiirvaikselt, nagu teda üldse polekski. Vaid korra hõikab ta vaikselt saali pimedast sügavusest laval tolmulappide ja puhastusvahenditega toimetavale Tedrele: “Mine kõigi eest läbi ja siis lava taha!”

Lund sajab kas või luuavarrest

Samal ajal kui saalis käib näitlejatel proov, vurisevad ülakorrusel õmblusmasinad, kuivab butafooriaruumis silikoon ja all puidutöökojas lendavad laastud. Grimeerijaid veel majas ei ole.

Lahmakas saalis, kus valmivad dekoratsioonid, rekvisiidid ja suured riidest reklaamiplagud, lööb ninna liimi ja värvide lõhn. Akende all askeldab butafoor Silvi Kard. Selles ruumis pimesi tormata ei maksa: seina ääres haigutab suur auk, mis ulatub läbi maja alla keldrisse. Kui all töökojas tehakse mingid asjad valmis, tõmmatakse need vintsiga trossi otsas üles värvimisele ja pärast taas alla lavakorrusele.

“Mul ei ole midagi näidata, kõik on ju laval,” laiutab naine hetkeks käsi. Siis tuleb talle meelde pooleli hobusepea, mis ühest tükist välja jäi, kuid mis kasutatakse nüüd ära suvises lavastuses.

Üks viimaseid töid, mida Kardil teha tuli, oli ise liikuv Surm. Ja luud, mille seest peab lund purskama. Eluta asjade liigutamiseks sobivad hästi puldiga juhitavad autod. “Oh jumal, nende aastate jooksul ma ei teagi, mida ma pole teinud! Teatris ei ole seda võimalust, et kunstniku nägemust teostada ei saa. Kas just täpselt nõnda, aga saab, alati,” muheleb ta.

Butafoori töö põhimaterjalid on liim, paber, traat, poroloon ja vahtplast. Samuti WC-paber ja kips. Ja silikooniga saab näiteks poroloonist kala libedaks võõbata. “Kempsupaber sulab vees kiiresti, siis ma panen sinna liimi ja kipsi, et see kiiremini kuivaks,” asub Kard mulle seletama nippe, mis ta on aastatega omandanud.

Enne Pärnu teatrisse tulekut tegi Kard aastaid sama tööd Ugalas. Butafoor muigab, et Pärnus on suurem lava ja vaatajat lihtsam ära petta, kui Küün välja arvata.

Õmblejate Malle Viirma ja Epp Mõtsa toa uhkeim element riidekuhjade vahel on loomulikult suur peegel. Sel hooajal on pea kõigis lavastustes õmmeldud näitlejatele selga uued kostüümid, sest poest sobivaid rõivaid ei leia, nii jääb õmblejail aega vähekski. Praegu on neil näiteks käsil sinine meesteülikond.

Jalatsite tegija on juba 15–20 aastat siit majast läinud. Jalavarje ostetakse nüüd poest või tuunitakse vanadest kingadest. Susse teevad õmblejad ise. Kui on väga erilisi jalanõusid vaja, pöördutakse kunagise meistri poole, kes praegugi Pärnus kingsepana töötab.

Teatripäev

* Täna tähistatakse rahvusvahelist teatripäeva, kui traditsiooniliselt antakse üle Eesti teatri aastaauhinnad.

* Meeskõrvalosatäitja nominent on Alo Kõrve ja Risto Kübara kõrval Jaan Rekkor Phil Hoganina lavastuses “Saatuse heidikute kuu” Eesti draamateatris.

* Salme Reegi auhinnale kandideerib teiste seas Kaili Viidas Endla lavastuse “Põrrr…!!!” autori, lavastaja ja kunstnikuna.

Andmed: Eesti kultuurkapital

Märksõnad

Tagasi üles