:format(webp)/nginx/o/2019/10/22/12677631t1ha436.jpg)
/nginx/o/2024/03/08/15934757t1h56a7.jpg)
Eesti ornitoloogiaühing valis 30. korda aasta lindu, kelleks tänavu sai rahvajuttudes hästi tuntud, ent teaduslikult vähe uuritud kägu. Miks me kägu rohkem kuuleme, kui näeme, ja miks kukulind sulast peab, selgub pikemast usutlusest ornitoloog Jaanus Eltsiga.
Jaanus, te olete aasta linnu valimise juures olnud 1995. aastast saati. Miks kägu tänavu aasta linnuks valiti?
Käo puhul võib alati lühidalt vastata, et kägu on lahe loom, selline äärmiselt eripärane. Seekord olid aasta linnu kandidaadid kormoran ja kägu. Kes valituks osutub, sõltub sellest, kui hästi on linnu taust lahti kirjutatud ja valikut põhjendatud ning kas on esile toodud mõni oluline argument, miks just see liik võiks sobida.
30 aastat tagasi, kui aasta linnu kampaaniaga algust tegime, mõtlesime, et võiksid olla ohustatud liigid. Aga sekka on sattunud mõni väga tavaline liik, keda aasta jooksul tutvustame. Üks asi on see, mida uurijad teavad, teine see, mida rahvas teab. Kägu tundub selles suhtes olema tore lind, et kui ma ettekandeid teen, siis küsides, mida käo kohta teatakse, öeldakse, et ta kukub ja muneb teiste pesadesse. Sellega kogu lugu lõpeb. See on tüüpiline: arvatakse, et kõik teavad, aga teatakse vaid mõnda asja.
See muidugi ei välista, et keegi ikka tuleb ja tahab kakelda ja ise selle oksa peal laulda.
Jaanus Elts, ornitoloog
Mis puutub teiste lindude pessa munemist, siis selles on kägu spetsialist. Aga sugugi mitte ainus.
Keskmine eestlane on kägu kuulnud, aga pole lindu ennast mitte kunagi näinud.
Kägu kuulda on palju lihtsam kui näha. Kui küsida, kes on näinud, kehitatakse õlgu. Ta on küllaltki ettevaatlik lind. Võib-olla sügisel on teda rohkem näha, vahel istub isegi elektritraadil. Aga ta eelistab puu otsas istuda. Käo hääl kostab kaugele, sestap me teda tähele paneme.
Käol läheb suve hakul okas kurku. Kas kukkumine on käo laul või muu hüüd?
See on käo laul, kuigi me tavaliselt nimetame lauluks seda tegevust, mida laululinnud esile toovad, kel selleks häälepaelad olemas on. Kukkumine on käo põhihäälitsus, aga neil on muidki häälitsusi, nad kädisevad ja kögisevad, aga neid häälitsusi nad toovad esile omavahel suheldes, need ei kosta kaugele.
Miks ta kukub? Ja kui ta selle lõpetab, on see seotud kevade, pulmadega?
Miks linnud laulavad? Üks põhjusi on territooriumi markeerida. Teine põhjus on, et seksi saada. Kuna käol territooriumi tavalises tähenduses ei ole, jääb ainult viimane versioon: anda teistele isaslindudele teada, et “täna ma olen siin ja teie ärge siia tulge”.
Mis puutub teiste lindude pessa munemist, siis selles on kägu spetsialist.
Jaanus Elts, ornitoloog
See muidugi ei välista, et keegi ikka tuleb ja tahab kakelda ja ise selle oksa peal laulda. Teine põhjus on anda emaslindudele teada, et tema on seal paarumiseks valmis. Eks see kukkumine ikka ole käol järglaste saamisega seotud.
Kas ma saan õigesti aru, et kukuvad ainult isaslinnud?
Jah, emaslinnud neile vastu ei kuku. Kui isaslinnud väga hoogu satuvad, võivad nad lähestikku üksteise võidu kukkuda. Kui emaslinnu käginat lasta, on isegi seitse isaslindu kokku tulnud küllalt suurelt alalt. See on Eesti rekord. Kui emaslinde läheduses ei ole, ei jää isastel muud üle, kui üksteise võidu kukkuda, lootes, et äkki ühel hetkel leidub kuskil kaasa.
Mitu aastat läheb käol suguküpseks saamiseni?
Teisel aastal ta sigima veel ei hakka. Pubekaeas hängivad nad ringi. Neile on oluline õppida sulasliigi käitumist, kuhu nood pesa teevad, ja jälgida teiste kägude tegemisi. See on õppimisaeg, et ise sigima hakates tark olla ja teha õigeid otsuseid. Mehhanism, kuidas käol on sigimine välja kujunenud, on ülejäänud lindude omast väga erinev.
/nginx/o/2024/03/08/15934762t1h58c8.jpg)
Tavapäraselt kaitsevad linnud oma territooriumi teiste eest, et jätkuks toitu. Seal peavad olema varjumistingimused, kohad, kuhu pesa ehitada. Kägu on oma järglaskonna eest hoolitsemisest täielikult loobunud ja temale sellised kriteeriumid ei loe. Nad liiguvad ringi väga suurtel aladel, suve jooksul isegi 25 ruutkilomeetril. See on seotud nii toiduressursi kui sulaste olemasoluga. Kuna nad on delegeerinud kogu järglaste eest hoolitsemise, peavad nad arvestama muude liikide esinemisega.
Kelle pessa kägu oma munad poetab?
Kägudel on liinid: iga kägu muneb teatud tüüpi mune. Sellega on seotud, kuhu ta muneda saab. Enamik sulasliike on käost väiksemad, massi poolest isegi viis–kuus korda. Tihti muneb ta avapesadesse, tüüpilised on roolindude pesad, aga käomune leidub ka näiteks võsaraadi ja linavästriku pesades. Aga kägu muneb suluspesitsejate pessagi: siis on tavalisem sulane lepalind, aga ka kuldnokapesast on käomune leitud.
Tihase pesakasti ei ole tal mõtet muneda, kuna selle avausest ei mahuks käopoeg pärast välja. Tundub, et käomamma oskab sellega arvestada ja pesaavaust hinnata. Ei ole teada juhtumeid, kus kägu oleks muna poetanud kohta, kust poeg välja ei saa.
/nginx/o/2024/03/08/15934761t1he811.jpg)
Lepalindude pesad on suurema avaga õõnsustes ja seal on ka valgust rohkem, aga lepalinnu munad on helesinised ja väikesed. Sinna pole käol mõistlik muneda kirjut muna, selle tunneks lepalind ära. Seetõttu ongi käoliinid.
Siiski on teada, et üks käo emaslind on munenud eri liiki lindude pesadesse. Need on ilmselt olnud samasuguse mustriga munad.
Kas kägu ise pesa üldse ei teegi?
Selle oskuse on ta ilmselt miljoneid aastataid tagasi kaotanud. Ta on spetsialiseerunud ainult sellele, et jätta kogu järglaste eest hoolitsemine teiste kanda.
Kõlab nagu “rongaema”?
Tore, et te seda mainisite. Selline ütlus on küll, aga nagu paljude rahvatarkustega, pole ka sellega midagi peale hakata. Rongad on ülimalt hoolikad vanemad. Juba praegu nad pesitsevad ja võivad seal haududa nii, et ise on kaetud lumega. Nad on ühed fantastilisemad vanemad, kes üldse olla saavad. Kui ronka pahatahtlikult nimetame, siis kuidas nimetada kägu, kes oma laste eest tõepoolest üldse ei hoolitse?
/nginx/o/2024/03/08/15934804t1h2e1b.png)
Kui mitu muna kägu mööda ilma laiali muneb ja mis imeväel oma muna võõrasse pessa sokutab?
Kägu muneb 20–25 muna. Ta ei mune iga päev, vaid üle päeva. Seetõttu on ta pesitsusperiood küllalt pikk, isegi paar kuud kulub, et oma järglased laiali poetada. Enamasti püüavad nad valida hetke, kui pesa peremeest kodus ei ole. Muidu on oht, et kasuvanemad selle muna hülgavad.
Kägu muneb väga kiirelt. Kui näiteks väiksed värvulised lähevad pessa juba õhtul ja hommikul munevad, siis käol käib munemine imekiiresti: ta valib pesa välja, lendab sinna ja muneb sõna otseses mõttes sekunditega. Vajadusel, kui pesas on palju mune, viskab sealt muna–kaks maha või sööb ära. See käib ka kärmelt, munad on käoga võrreldes väga väikesed: ta võtab selle suhu, vajutab katki ja ongi söödud.
Sel juhul peaks kägusid olema tohutult palju, kuidas liigi populatsiooniga lood on?
Tegelikult on käo pesitsusedukus suhteliselt madal, mis on mõneti mõistetav. Kui teised liigid püüavad keskenduda oma laste eest hoolitsemisele ja kõike optimeerida, siis käopoegade käekäik sõltub sellest, kuidas nad võõras pesas hakkama saavad. Enamasti õnnestub neil konkurendid pesast välja upitada. Aga pool-suluspesitsejatele mõeldes, kes kuskil pesakastis või õndsuses on, siis tihti kõiki konkurente likvideerida ei õnnestu ja nad peavad koos kasvama. See tähendab aga, et käopojad on lennuvõimeliseks saanuna natuke nõrgemad ja nende elukäik ei pruugi olla enam nii hea kui neil, kel üldse konkurente pole.
Jüripäeval (23. aprill) tuleb kägu oma talveurust välja.
Mall Hiiemäe, “Väike linnuraamat rahvapärimusest”
Kuna kägu muneb väikestesse pesadesse, on uuringud näidanud, et mõnel juhul isegi 22 protsenti poegadest potsatab pesast välja. Kui see juhtub roostikus, kus all on vesi, nad hukuvad. Paljud linnud ehitavad turvalise pesa, et õnnetusi ei juhtuks, aga käopoeg on suur. Juba enne lennuvõimestumist, 17. elupäeval mahub ta vaevu roolinnu pessa ära. Kui siis vanalinnud käivad toitmas, on pesa veel raskem. Ka vihmad-tuuled-tormid võivad pesa lääpa ajada ja pojad potsatavadki alla. Nii et viiendik poegi hukub.
Mulle tundub, et kägu on metsalind, aga selgub, et ta käib hoopis roostikus munemas.
Peamised käosulased on väljaspool metsa. Käo metsaga seostamine tuleb sellest, et ta laulab harilikult metsaserval. Käo puhul on keeruline öelda, kus ta põhiline elupaik on. Vanalinnud on seotud puude ja pojad muude elupaikadega, olgu see roostik, madal võsa või maapind.
/nginx/o/2024/03/08/15934763t1hd967.jpg)
Käopojad sirguvad eri keskkonnas. Miks käopoeg ei lähe kasuvanemate nägu, vaid elab hiljem ikka nagu täiskasvanud käole kohane, ehkki pole oma bioloogilisi vanemaid kunagi kohanud?
Eks see ole geenidega määratud. Nad õpivad teatud asju, näiteks, kelle pessa nad peavad munema, et munad oleksid sarnased. Huvitav on see, et kui vanalinnule on atraktiivsed igasugused karvased ussikesed, näiteks liblikaröövikud, siis roolinnu pesas kasvavad käopojad üles lehetäide ja sääskede peal. Alles hiljem avastavad, et “teravam” maitse on palju huvitavam.
Liblikate röövikuid pole ju sügiseni saada.
Siis nad peavad muuga hakkama saama, olgu need ämblikud või putukad. On videoid, kus käod söövad vihmausse. Vahel on nad isegi väikeste lindude pesi rüüstanud, ja seda mitte munemiseks. Kõik valgurikas toit läheb käiku, igasugune loomne toit, millest jõud üle käib. Taimse toiduga on nii, et mõnikord on taimeosi toidu sekka sattunud, aga pole teada, kas see on tahtlikult söödud või mõne putukaga kaasa tulnud.
Kes on käo looduslikud vaenlased?
Poegade faasis on vaenlased eri linnud, vareslased või maapinnal luusivad väikekiskjad. Kui kägu saab täiskasvanuks,võivad neid ohustada kullid. Arvatakse, et see võib olla põhjus, miks nad nii ettevaatlikud on. Kui kägu ennastunustavalt kuskil oksal laulab, võibki mõni kull ta ära napsata. Öisel ajal, kui kägu on magama jäänud mittevarjatud kohta, võib samuti napsata kakk. Aga see on väga eriline juhtum, sest linnud siiski püüavad magada tihedas võras. Puuõõnsusesse kägu ei lähe.
Kas aasta lindu ohustavad mingid haigusedki?
Ei ole teada, et kägudel mingeid pandeemiaid oleks. Võib-olla sellepärast, et nad on nii suured egoistid ja elavad üksikult. Nii ei anna nad haigusi edasi. Haigused levivad suurte salkadena koos elavate ja rändavate liikide seas.
Iseäralik tegelane
:format(webp)/nginx/o/2024/03/08/15934803t1h4fd3.png)
Kägu ehk kukulind on rahvasuus tuntud endelinnu, iseäraliku tegelasena, kes oma pojad võõrastele ülal pidada jätab, sulast peab ja pärast vana-jaanipäeva teisi linde murdvaks raudkulliks muutub.
Tori (1890). Vares vaakus terve talve otsa aiateivas, keegi ei pannud tedä tähele. Kevadi tuli teiste lindudega ka kägu soojalt maalt tagasi ja lasi oma "kukku" kõrgelt kuuselt kaugele kuulda. Inimesed, kes seda kuulsivad, ütlesivad: "Juba kukulind väljas, juba kukulind väljas!" Vares, kes seda kuulis, ütles: "Mina pillun terve aasta kui kuldpisaraid aiateivast, seda ei pane keegi tähele ega ütle: "Vares, vares!" Tuleb aga va Muhumaa kutsikas ja karjub korra, öeldakse kohe: "Kukulind, kukulind!"
Häädemeeste (1939). Kägu hulgub sellepärast, et tema ei viitsi omal pesa teha, temal ei oleva aega haukuda, pidava ikki kukkuma. Sis ta hulgub rinki, kust teiste linnude pesi leiab, lükkava teise muna välla ja paneva oma jao asemele. Nõnda räägitakse, on seda keegi näinu või ... Kui ta kahekordselt kukkuva nõnda: "Kukukuk!", sis ta andva endast märku, et on pesa leidnud, sis ema tuleva, paneva muna sisse, sis pärast seda naerva mõlemad ja kukkuva kahekesi võidu.
Audru (1964). Kukulind on surma ennustaja. Ennustab halba, enamasti surma. Tema on surmalind.
Allikas: Mall Hiiemäe, “Väike linnuraamat rahvapärimusest”
Kus käod talve veedavad?
Nad talvituvad Aafrikas, troopilistel aladel teisel pool Saharat. Minema hakkavad nad augustis-septembris ja tagasi jõuavad aprilli lõpus, mai alguses. Sel aastal neid veel kohal pole. Kägu ei tea kaugel Aafrikas meie ilmast midagi. Teda mõjutavad globaalsed ilmamuutused. See on tugevalt ka geneetiliselt reguleeritud. Ta püüab hoida kitsast perioodi, mil tulema hakkab. Natuke sõltub oludestki: kui palju seal on rohelist ja toitu. Kui meil hakkab kevad, siis Aafrikas algab sügis ja kui taimed kolletuvad: on parim aega hakata siiapoole lendama.
Kas ta lendab üksi või parves?
Pigem üksinda. Kui koos, on see seotud heade ilmaoludega, mitte et nad tahaksid kellegagi ühes lennata.
Kas kägu on nii suure egoga, et kellegagi kampa ei löö?
Pigem nii, jah.
Kui pikki vahemaid ta korraga läbib?
Vahemeri võrreldes Saharaga on väike vahemaa. Nad ei lenda kogu distantsi ühe jutiga, vaid teevad vahepeatusi, mis on suhteliselt pikad. Nad võivad ühes kohas paar nädalat peatuda ja energiat koguda. Peatuse pikkus sõltub, milline on kohapeal ilm, kas see on rändamiseks soodne. Tänapäeval on tugevaid tsükloneid, mis nii väikese linnu puhul hakkavad rännuvõimet mõjutama.
Kas üle Vahemere lennates valitakse lühim teekond üle vee?
Nad eelistavad lennata kohtadest, kus vahemaa kahe maandumiskoha vahel on võimalikult väike. Maksimaalse lennudistantsi pikkust ma ei julge öelda. Väikesed raadiosaatjad, mida saab väikestele lindudele panna, on nii uus asi, aga sel aastal kavatseme kägudele need külge panna. See annaks meile liigi kohta infot, mida meil seni ei ole.
Kus inimesed kägu näha saaksid?
Aktiivsem vaatlus periood on mai–juuni ja lihtsam on neid näha metsaservas. Ära tunneb selle järgi, et kägu tundub suure linnuna, aga massi poolest on ainult natuke suurem kui kuldnokk. Suuruse efekt tuleneb tema pikast sabast.
/nginx/o/2024/03/08/15934760t1h9221.jpg)
Isaslinnud on halli sulekuuega, kõhu alt triibulised, mistõttu nad meenutavad kulli. Puult-puule-lennu maneergi meenutab kulli lendamist. Isegi elektritraadil istudes võib ta sarnaneda kulliga. Sõltub, mis vahendiga vaadata, lähivaatlusel näeb, et käo nokk on teistmoodi ja ta käitub ka teisiti.
Mille järgi emas- ja isaslinnul vahet teha?
Sellega on natuke keerulisem. Käol on pruunid ja hallid vormid. Kui on hall kägu, on isaslind, ja pruun on emane. Aga see pole alati nii.
Kas kägusid rõngastatakse ka?
Neid ei ole lihtne rõngastada. Rõngastada saab, kui leitakse mõni linnupesa, kus on ka käopoeg. Või kui mõni isend lendab rõngastusjaamas võrku. Võrreldes enamiku muude liikidega on see väga keeruline.
Kas kägu elab meil igal pool?
Peaaegu küll. Ta võib puududa sealt, kus on tohutu lagedad alad ega ole puid, kus kukkuda. Aga ka sügavas laanes ei ole kägu tavaline lind: see on seotud sulasliikide esinemisega ja seal pole liblikaröövikuidki.
Kui kägu kuuldi esmalt mere poolt, tähendas see, et kalasaak tuleb parem kui viljasaak.
Mall Hiiemäe, “Väike linnuraamat rahvapärimusest”
Kui vanaks kägu elab?
Tavaline vanus on viis–kuus aastat. Rekord on 13 aastat, mis ei ole paha nii väikese linnu kohta. Ta sureb vanadusse või nopib keegi ta ära. See on vanuses kinni: kui sa oled teatud vanuse saavutanud, ei pane vaenlast enam nii hästi tähele.
Kui palju kägusid Eestis elab ja kuidas neid loendatakse, paarikaupa ei saa ju loendada?
Kägusid loendatakse laulvate isaslindude järgi. Arvatakse, et Eestis on 30 000 – 40 000 isaslindu, keda tinglikult nimetame paariks, eeldades, et sugude suhe on enam-vähem võrdne.
/nginx/o/2024/03/08/15934759t1h2039.jpg)
Kuidas te laulvaid kägusid loendate?
On mitu meetodit. Punktloenduse meetodi korral seistakse viis minutit ühes punktis ja pannakse kirja kõik kukkuvad linnud. Siis on transektloendus, kus kõik kukkujad linnud pannakse kirja loendusrajal. Kui koloonialindude puhul lähed kohale ja loed isendid ära, siis selliste mittekoloniaalsete lindude puhul on need ainsad variandid.
Eestis käoliike rohkem ei ela. Kui kaugele põhja tema leviala ulatub?
Ta on levinud enamikus Euraasias, põhjas nii kaugel, kui metsa on. Eeskätt oleneb see putuktoidu saadavusest.
/nginx/o/2024/03/08/15934813t1hec22.jpg)
Meil elab ka vaenukägu, kes pole kägu ega tema sugulanegi mitte. Mis värk sellega on?
Sabatihane pole ka üldse tihane, nende nimetustega on, nagu on, oleneb, kuidas neid omal ajal nimetama hakati. Osal juhtudel on jäänudki algsed rahvapärased nimed. Neil tõesti mingit sidusust ei ole, nad pole väliselt üldse sarnased. Vaenukäol on pikk kaardus nokk, käol lühike ja tugev nokk.
Üks on nagu hall hiireke ja teine särav printsess?
Vahe on selleski, kuidas nad maapinnal liiguvad. Vaenukäol on normaalse pikkusega jalad, aga käo jalad on lühikesed, varbad väga pikad, need on rohkem puu otsas istumiseks. Ta saab maas hakkama, aga see on üsna naljakas vaatepilt, kuna ta hüpleb varblase moodi, aga varblase jalad on proportsionaalselt pikemad.
:format(webp)/nginx/o/2024/03/08/15934758t1hb75a.jpg)
Käol on selliseid jalgu vaja puudel hakkama saamiseks, et sobivaid putukaid taga ajada. Ta käib neid taimestiku peal ka toiduks püüdmas. Eks ta vahel tule maapinnalegi suuremaid mardikaid noolima, aga ükski organism ei saa olla kohanenud kõikide tingimuste suhtes.
Käo kohta leidub rohkelt rahvapärimust, ta on menukas tegelane.
Kindlasti on ta folklooris üks tuntumaid linde tänu häälitsusele. Paljude ülejäänud lindude puhul võime ainult arvata, kas on üks või teine liik. Üks populaarsemaid lugusid on, et kägu kukub vanust. Kukkumise aegki on oluline: hommikul on hoolekägu, lõunane on leina- ja õhtune õnnekägu. Eks see ole regiooniti erinev. Meie aasta linnu projekti kuulub ka pärimuse kogumine, võib-olla saame teada veel midagi, mida rahvaluule arhiivis käo kohta kirjas pole.
Mida veel käo-aastal ette võtate?
Kogume pilte käokelladest. Oleme uurinud, aga kägu on ainus lind, kes kella sisse on pandud.
