Kommentaar: Sarkozy asendatakse sotsialistiga?

Sotsialist Francois Hollande võib õige pea Prantsusmaa presidendivalimiste võidu taskusse panna. Foto: Reuters

Paistab, et Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy aeg on ümber ja temaga koos kaob Merkozy, sest vaevalt saab sotsialist François Hollande’ist samasugune partner frau Angela Merkelile, kui seda oli Sarkozy.

Pigem mõjub Hollande Saksamaa kantslerile märguandena, et temagi aeg on ümber, ja loogika reeglite kohaselt peaks Saksamaalgi järgmisel korral võitma sealne sotside seltskond, täpsemalt sotsiaaldemokraadid.

Olgu etteruttavalt öeldud, et Saksamaa sotside võimule tagasipöördumiseks saavad panuse anda kaks jõudu. Esiteks Venemaa president Vladimir Putin, kes pärast ekskantsleri ja sotsiaaldemokraadi Gerhard Schröderi võtmist Gazpromi palgale, juhtimaks Nord Streami, tegi äsja teisest sotsdemmist, endisest Hamburgi linnapeast Henning Vorscheraust South Streami juhi.

Viimati mainitud gaasijuhe tõrjub suure tõenäosusega tagaplaanile Euroopa Liidu ametliku varustustoru lõunast ehk Nabucco. Teine jõud, mis mõjutab Saksa sotsiaaldemokraatide tagasitulekut, on Prantsuse sotsialistide edu kohe-kohe tulevatel Prantsusmaa parlamendivalimistel. Huvitaval kombel neist valimistest ei räägita, ent silmas pidades Hollande’i suhtelist hallust, selgub just seal Prantsusmaa tegelik lähiaja poliitika.

Publik on küll harjunud nägema Sarkozyd Figarona siin ja seal tuiskamas, ent Prantsusmaa president võib rahulikult oma paleeski istuda. Ja siis saab suureks toimetajaks peaminister. Võib-olla juhtub nii, et presidendipalees istub sotsialist, peaminister on aga parempoolne – nimelt niisugune “kooselamise” seis oli aastaid, kui presidendiks sai sotsialistide kandidaat Francois Mitterrand (1981–1995).

Pühapäevastest presidendivalimistest võttis osa ligi 80 protsenti valimisõiguslikest prantslastest ehk 35,9 miljonit inimest. Neist 9,8 miljonit hääletas võimul oleva presidendi poolt ehk siis 26,1 miljonit Sarkozy vastu. Neist saab Sarkozy loomulikuks liitlaseks pidada paremradikaali Marie Le Peni, kelle poolt hääletas 6,4 miljonit inimest. Nende kahe hääli kokku pannes saame umbes 15 miljonit, ent ülejäänuid tuleb ligemale 21 miljonit.

Nagu viidatud, võib teises hääletusvoorus juhtuda, et Hollande’i (10,3 miljonit) toetatakse vaid selleks, et Sarkozyst vabaneda. Samal ajal valmistutakse pingsalt parlamendivalimisteks. Ausalt öeldes on nende valimiste tulemust raske prognoosida, sest Sarkozy võidule presidendivalimistel viis aastat tagasi järgnes tema seljataguse Parempoolse Rahvaliikumise Liidu (UMP) ülisuur võit kuu hiljem parlamendivalimistel: 357 kohta 577st.

Sestap tasub imestada Sarkozy lüüasaamise üle, tal olid kõik kaardid käes ja kindel enamus parlamendis ja osata kõik maha mängida ... Tegemist oli paraja aferistiga, kes püüdis kõikjal midagi teha ja kokkuvõttes keetis kokku niisuguse supi, mida teistel tuleb süüa aastaid.

Mainigem vaid Gaddafi relvadega täisriputamist ja tema toomist Élysée paleesse. Või Vahemere maade liidu loomist ja valmisolekut Tuneesia revolutsioon Prantsuse langevarjuritega lõpetada!? ELi eesistujana oli tal kahtlemata teeneid Georgia sõja lõpetamises, aga enne oli ju Sarkozy Merkeliga põhja lasknud NATO Bukaresti kohtumise, mis selgesti avas tee kõnealusele sõjale.

Prantsusmaa enda ladvik hindab formaalselt golliste ehk Charles de Gaulle’i poliitilisi järglasi esindanud Sarkozyd kõige Ameerika- ja Iisraeli-meelsemaks presidendiks. Kui siia lisada Hollande’i lubadus aktiviseerida Palestiina riigi loomist, peaks olema küllaldane ettekujutus, mis kõik võib muutuda. Kas Hollande’ist saab pankurite ja ülirikaste pigistaja? Kaheldav. Tänapäeva Euroopa ladvik on liiga mandunud ja korporatiivne, et üritada midagi reformida. Pealegi on ju hea öelda: mujal on veel hullem.

Ent tagasi parlamendivalimiste väljavaadete juurde. Paremradikaalid esinesid hästi eelmistelgi presidendivalimistel, ent parlamendivalimistel on neil alati nappinud toetust.

Kui nüüd eeldada, et praegune parempoolne võimupartei valimistel kaotab ja sotsid saavad parema tulemuse kui 2007. aastal (võitsid 140 kohta), vajavad nad tõenäoliselt ikkagi koalitsiooni. Selles mõttes oli oluline nii vasakrinde juhi Jean-Luc Melenchoni kogutud neli miljonit kui tsentrist François Bayrou 3,3 miljonit häält: kui pooldajad jäävad neile truuks parlamendivalimistelgi, võib Prantsusmaal sündida vasaktsentristlik enamus, mis oleks uus sõna kriisist haaratud Euroopas.