Kommentaar: Veel Süüriast ja Liibüast

Toomas Alatalu. Foto: PP

Läinud reedel Pariisis koos olnud Süüria sõprade kolmandal kohtumisel viibutas USA riigisekretär Hillary Clinton taas näppu Moskva ja Pekingi suunas, kutsus kõiki kohaletulnuid esitama Venemaale ja Hiinale küsimust, miks nood ei toeta demokraatia kehtestamist Süürias, ja hoiatas, et neil tuleb maksta oma käitumise eest.

Kohtumisel lubati suurendada toetust Süüria opositsioonile ja nõuti Bashar al-Assadi lahkumist ”mida varem, seda parem“. Ometi: esmaspäeval läks kohtumisel osalenud ÜRO peasekretäri eriesindaja Kofi Annan kolmandat korda Damaskusesse, leidis koos president Assadiga ”uue lähenemise lahendusele“, kohtus seejärel Süüria peamuftiga ja sõitis siis Teherani, pidamaks läbirääkimisi Iraani juhtidega Süüria kriisi lahendamise üle.

Kes seni siin kirjutatu uuesti läbi loeb, saab aru, et kuigi algne hoiak välistas Assadi, peeti ikkagi just temaga läbirääkimisi ja kaasati Süüria konflikti lahendamisse Iraan, mida nädal varem Genfis kõnelustele ei lubatud. Jälle läks nii, nagu ütles Moskva.

Olen Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas puhkenud sündmuste algusest rõhutanud, et toimuv oli täielik üllatus nii Euroopa Liidule kui USA-le. Meenutan jälle, kuidas Nicolas Sarkozy tahtis Tuneesia revolutsiooni lämmatada langevarjurite dessandiga ja et kõigi suurriikide liidrid helistasid Hosni Mubarakile, andes nõu, kuidas võimul püsida.

Olen kirjutanud sellestki, et termin ”Araabia kevad“ võeti kasutusele, varjamaks revolutsioonide toimumist, sest rahvamassid kukutasid ikkagi USA ja ELi toetatud režiimid ja on ebamugav tunnistada, miks asjadel nii kaugele lasti minna. Ebamäärane ”kevad“ tähendab ju värskust elik reforme ja demokraatlikke ümberkorraldusi.

Revolutsioonidega on aga alati nii, et nood võivad olla võidukad, ent vahel ebaõnnestuda. Tuntuim mittevõidukas on vahest Venemaa 1905.–1907. aasta revolutsioon, kus rahvas ründas võimu pikalt, relv käes, kuid tsaarivõim pidas vastu. Puudus ülemkihtide kriis, valitsev ladvik ja eeskätt jõustruktuurid jäid lõpuni tsaarile ustavateks. Sama pilt avaneb Süürias, kus suurem osa armeest on komplekteeritud alaviitidest – šiia usku mägilastest, kelle hulka kuulub president Assadki.

Eelmisel nädalal räägiti palju brigaadikindral Mustafa Tlassi põgenemisest, tema isa oli olnud 1972–2002 kaitseminister. Tegemist on mõjuka sunni perekonnaga ja esimese tõsiselt võetava signaaliga ülemkihtide kriisist.

Samal ajal on praegune kaitseminister Dawood Radjihi koguni kristlane elik Assadi klann oskab usurühmade vahel laveerida. Juuni algul üritati Radjihi koos Assadi pere liikmetega mürgitada – tegu, mis väidetavalt põhjustas mitu järgnenud veretööd. Laupäeval algasid Süüria mereväe õppused, mida hinnatakse kui uut sõnumit “Oleme valmis ka merelt tulevat rünnakut tõrjuma”.

Sõjategevus on Süürias kestnud 16 kuud ja kui näiteks Liibüas lõhenes ladvik sündmuste teisel nädalal, on ajaloos olnud ka nii, et kui teatud ajaline piir on seljataga ja taganemisteed ei pakuta – Kofi Annani esimesel jõudmisel riiki keeldus lääne toetatud opositsioon kategooriliselt kõnelustest Assadiga –, võideldakse lõpuni. Jääb loota, et lahendus, mille Annan sedapuhku Damaskuses ja Teheranis kokku pani, viib dialoogi ja ikkagi Jeemeni-sarnase finaalini.

Mis puutub Liibüasse, siis ehkki veel 1. juulil purustati valimiskeskus revolutsiooni hälliks olnud Banghazis, kehtestati 4. juulil riigis eriolukord valimiste korraldamiseks 7. juulil ja nii need toimusidki. Väidetav liberaalide võit moslemivendade ees mõjub rabavalt, kui arvestada, et Gaddafi režiim oli totalitaarne, Tuneesia ja Egiptuse omades aga kultiveeriti läänelikke väärtusi ja võitsid ... moslemivennad!

Liberalism võib olla propagandakõlks, sest 4. juulil ruttas Liibüa üleminekunõukogu esindaja kinnitama, et põhiseadus, mida äsja valitud seltskond koostama hakkab, baseerub koraanil ja šariaadil.