Põrgupõhja Risti seltsi eestvedamisel ja Kaitseliidu toel korraldatava Põrgupõhja retke üks eesmärke on selle sõjalis-sportliku üritusega mälestada meie iseseisvuse eest langenud kangelasi. Eestlaste jaoks üsna loomulik tegevus, välismaalastele ilmselt mitte.
Seda kinnitavad võistlusel osalenud Rootsi ellujäämisseltsi vabatahtlikud liikmed Magnus de Besche (41), Peter Karlström (43), Joonas Marjamaa (42), Daniel Asson (39) ja Tobias Karlsson (36), kes kultuurilistest eripäradest hoolimata on iga kell nõus uuesti rajale minema. Kas või kohe, kui riided ära kuivanud on.
Kuidas te siia sattusite?
Võistluse peakorraldaja Toomas Tõnisson kutsus meid juba ammu Põrgupõhja retkel osalema. Esimesed aastad käisime lihtsalt vaatamas, mis siin toimub, sest me ei olnud valmis veel rajale minema.
Õnneks ei jätnud ellujäämisinstruktor ja koolitaja Harri Sepp, kes oli meie vahendaja, jonni. Nüüd oleme juba kolm aastat võistelnud ja iga kord on meil järjest paremini läinud.
Millised on teie kokkupuuted militaarse eluga?
Kui olime noored, läbisime kõik ajateenistuse, sest siis oli see kõigile meestele kohustuslik. Praegu on mõni meie hulgast küll Rootsi Kodukaitse liige, kuid põhimõtteliselt oleme tsivilistid, kes puutuvad väga vähe militaarse eluga kokku.
Mis oli kõige raskem?
Keeruline maastik. Kaardi peal marsruuti paika pannes pole võimalik hinnata tegelikku olukorda. Tuli välja, et tingimused on siin märksa raskemad, kui arvata oskasime. Määrav pole kaugus, vaid maastik ja vastased. Igal pool ainult vesi, väga tihe mets, kus puud on kõigest paarikümnesentimeetriste vahedega, ja väga palju vaenlasi, kelle eest tuleb pidevalt varjuda.
Oleme harjunud metsas olema, kuid see siin oli liig. Mõni koht oli täiesti läbimatu. Tihe võsa ning sügavad ja laiad kraavid, mida pidi ületama. Samuti muutis olemise ebamugavaks ilm, mis ei lasknud rahulikult välja puhata. Rajal olles paistis päike, õhtul magamise ajal sadas vihma. See oli väga kurnav.
Natuke tegi olukorda keerulisemaks keelebarjäär, kuid probleemiks ei kujunenud see kordagi. Käte ja jalgade abil saime suheldud küll.
Kas Rootsis on samalaadseid võistlusi?
Ei ole. Põrgupõhja retkega kõige sarnasem üritus on Extreme Challenge, mis kombineerib eri alasid, nagu jooksmine, ujumine jne. See on aga puhas sport, füüsiline tegevus, millel pole militaarsusega mingit pistmist.
Mis jättis kõige eredama mulje?
Üks ülesanne nägi ette väikese topsitäie vee keetmist bensiini ja tualettpaberi abil. Meie esmane reaktsioon oli, et seda me küll ei tee, sest see on väga ohtlik. Üks liiter bensiini võrdub ju ühe kilo lõhkeainega.
Tegelikult pingutasime natuke üle, sest reaalset ohtu ju ei olnud. Turvalisuse eest olid korraldajad väga hästi hoolt kandnud. Probleem oli pigem meis, sest meil Rootsis pannakse ohutusele väga suurt rõhku. See ülesanne avaldas meile enim muljet.
Kuidas võistlusega rahule jäite?
Oleme siiras vaimustuses, kui hästi kõik korraldatud oli. Igas kontrollpunktis, isegi öösel ja sügavas metsas, ootasid inimesed, kes võtsid meid vastu, andsid juua ja tundsid huvi, kuidas meil läinud on.
Kontrollpostid olid väga mitmekülgsed ja raskesti ennustatavad. Mõni ülesanne, nagu viktoriin Eesti ajaloo kohta, läks meil väga hästi. Teised jällegi mitte nii väga, sest me polnud varem kokku puutunud selliste asjadega, mida nende täitmisel nõuti.
Tahaksime veel lisada, et eestlased peaksid hästi hoolt kandma selle vabatahtlikkuse eest, mis teil Kaitseliidus ja mujal on, sest vastasel juhul see hääbub.
Kas plaanite järgmisel aastal tagasi tulla?
Kas me tohime enne ära kuivada? (See tähendab jah.)
Põrgupõhja retk
I koht – Scoutspataljon I
II koht – kõrgema sõjakooli kadetid
III koht – Päästearmee.
Rootsi SÖS võistkond jõudis kuuendale kohale.