Abiellujad on leidnud tee notarite juurde

Illustratiivne foto. Foto: Raigo Pajula

Üha enam paare valib oma abielu sõlmijaks perekonnaseisuametniku või kirikuõpetaja asemel notari, sest nood registreerivad abielusid just täpselt seal, kus pruutpaar seda soovib.

Notari asendaja Mait Maiste notar Anu Raidi büroost ütles, et alates 2010. aasta 1. juulist, kui notarid said õiguse abielusid sõlmida ja lahutada, on Anu Raidi büroos kohapeal sõlmitud 15 protsenti abieludest. Kõik ülejäänud abieluliidud on sündinud väljaspool kontoriruume paariminejate soovitud paikades, milleks enamasti on pulmapeokoht. Ent on tulnud ette, et notaril tuleb abielu registreerida rannas või arestimajas.

Notari väljatulek näib abielude puhul seega pigem reegel kui erand, kuid kas see on ainus põhjus, miks neid valitakse, jätavad paarid ilmselt oma teada.

Kahe aasta jooksul arvestatava hulga abielude sõlmimist kinnitanud ja seda enamasti just väljaspool bürood teinud notar Irina Luih tunnistas, et pole abiellujatelt kunagi nende eelistuse põhjuseid pärinud.

“Ma ei küsi kunagi “miks?”, vaid püüan ennast ja oma teksti koos ametliku osaga sobitada abiellujate valitud kohta ja rolli. Seni pole olnud kohta, kuhu ma poleks olnud nõus minema, mis aga ei tähenda, et sellist paika poleks olemas,” sõnas Luih.

Soovitakse tseremooniat

Luih lisas, et abielu sõlmimise kinnitamist, olgu tseremoonia või vaid ametliku osana, on temalt soovitud nii väikse, suure või päris eraklikuna kas mererannal, villas või talus, metsas või aasal, jõekaldal või avalikult Pärnu rannas. “Seni on kogemused ja tagasiside olnud vaid positiivsed,” märkis Luih.

Notar Marje Jürioja kogemuse põhjal on notari eelistamise taga siiski valdavalt soov sõlmida abielu väljaspool perekonnaseisuasutuse ruume.

“Kõik tahavad ju midagi erilist: Ammende villa, jahtlaev, kaunid mõisad, mererand ja muud ilusad paigad, mis sündmuse erakordseks ja meeldejäävaks muudavad. Kahjuks aga perekonnaseisuametnik oma toimingut väljaspool ametiruume ei tee ja siis järgnebki pöördumine notari poole,” leidis Jürioja.

Ent põhjuseks võib olla mõni muu ajendki: viibimine kinnipidamisasutuses, abielu sõlmimine mingil kindlal kuu- või nädalapäeval, kui perekonnaseisuosakonnas seda teha ei saa.

Viimasel ajal soovitakse sagedasti tseremooniat mõnes muus kui eesti keeles, kuna abiellujatest on kas üks või mõlemad muust rahvusest.

Kuigi tseremoonia ei ole notarile toimingu kohustuslik osa ja abielu registreerimine väljaspool bürood ja tseremoonia korraldamine on kokkuleppelised ja eraldi tasustatavad, on näiteks Luih kinnitanud abielusid enamasti just tseremooniana. Sedasama on oodanud registreerijalt Maiste poole pöördunud paarid.

Jürioja on abiellujatele pakkunud välja variandi, et tseremoonia jäägu spetsialistile, olgu selleks pulmavanem või eraldi valitud tseremooniameister, notari ülesanne on sooritada seadusega ette nähtud osa, et abielu oleks kehtiv. Tema kinnitusel on selline variant hästi toiminud.

Huvi kasvab

Jurist Kaitti Persidski notarite kojast ütles, et perekonnaseisutoimingute tegemine pole Eestis koondunud suurematesse linnadesse ja sageli kinnitavad abielusid just väiksemate linnade notarid.

Sama selgub Pärnus tegutsevate notarite Marje Jürioja, Irina Luihi, Lagle Lindre ja notari asendaja Mait Maiste kogemustest. Nende andmeil on abiellujate hulk, kes oma kooselu registreerijaks valib just notari, kahe aastaga kasvanud.

Kui näiteks 2010. aastal sõlmiti Anu Raidi notaribüroos kaks abielu, siis 2011. aastal juba seitse.

“Käesoleva aasta kohta ei oska andmeid veel öelda, kõik tänaseks soovi avaldanud ei ole abielu veel sõlminud. Pigem on tahtjaid rohkem kui mullu,” rääkis Maiste.

Jürioja hinnangul sõltub sooviavalduste arv aastaajast: suvel on neid nii arvukalt, et kõiki ei suuda täita. “Olen kahe aasta jooksul kinnitanud 13 abielu sõlmimist, neist peaaegu kõik suvekuudel ja väljaspool notaribürood,” avaldas ta.

Seejuures on oluline märkida, et erinevalt muudest notariaalsetest toimingutest, mida seadus notarile ette näeb, ei ole abielu registreerimine selle ameti esindajale kohustus.

Maiste jutu järgi ei saa tema seetõttu kõigile soovijatele vastu tulla ja on tulnud ette äraütlemisi. Peamiselt põhjusel, et enamasti korraldatakse pulmi nädalavahetustel ja kuna abielude registreerimine on notarile pigem kõrvaltöö, ei saa ta alati sel ajal välja tulla.

Teisalt tuletas Luih meelde, et notariaaltoimingu tegemises väljaspool bürood ehk väljasõidus pole notaritele midagi uut. „Väljasõit mõne osaleja elukohta või ajutise viibimise kohta, ka arestimajja, on alati notari töö osa olnud. Väljasõitudel on käidud, kui inimene, kes soovib mingit tehingut teha, ei saa tervisliku seisundi tõttu või muul põhjusel büroosse tulla,“ selgitas ta.

Vabasuhtest varasuhtesse

Peale abielu registreerimise saavad notarid ühes abielu sõlmimisega abieluvaralepinguid vormistada.

Maiste ütlust mööda pole notar Anu Raidi büroos ükski pruutpaar soovinud samal ajal abiellumisega sõlmida abieluvaralepingut. Lindre leidis oma praktikale tuginedes, et abieluvaralepingute sõlmimise soovi ühes tseremooniaga esineb aina rohkem.

Et aga lepingut ei taha kaugeltki kõik paarid, pole notariaalselt sõlmitud abielude kasv seotud üheselt vaid abieluvaralepingutega. Ehkki viimastel aastatel on suurenenud varalepingutegi hulk.

Luihi hinnangul aga vajaksid 2010. aasta juulist kehtima hakanud perekonnaseadusest tulenevad varasuhted üldse põhjalikumat selgitamist, kuna selle seadusega on abiellumisel abieluvaralepingu sõlmimine saanud senisest hoopis teistsuguse tähenduse.

Nimelt tuleb paariheitjail valida varasuhe abiellumisel igal juhul ja sõltumata sellest, kas registreerija on perekonnaseisuosakond, vastavates õigustes vaimulik või notar.

Kui abiellujad ei vali varasuhet abiellumisavaldusega või ei sõlmi varalepingut, kohaldatakse neile abielu sõlmimisest alates seaduses varaühisuse kohta sätestatut.

See tähendab, et valik on toimunud ka siis, kui jäädakse Eestis harjumuspärase varaühisuse juurde.

Kui eelistatakse muud varasuhet, milleks Eestis on veel vara juurdekasvu tasaarvestus ja lahusvara, saadab abielu sõlmimise kinnitanud ametnik vastava avalduse abieluvararegistrile.

Ehk lühidalt: varasuhte liiki võib tegelikult valida perekonnaseisuametiski, kuid seda hiljem muuta saab üksnes notariaalselt tõestatud abieluvaralepinguga.

Kui abielu saab otsa

Notari juurde jõuab neidki paare, kes on otsustanud lahku minna ja vajavad vara jagamisel kolmandat osapoolt.

“Pöördumiste arv abielu lahutamise ja üheaegselt vara jagamise toimingute osas on aastatega kasvanud,” tõdes Lindre ja lisas, et küllap valitakse lahutamisel notar mugavuse ja privaatsuse tõttu.

Nii saab lahutusega samal ajal paika panna varalisi suhteid ja ülalpidamist puudutavad kokkulepped: jagada ühisvara, leppida kokku elatise tasumise ja muu suhtes.

“Sageli sõltub üks teisest, lahutuseks nõusoleku andmine sõltub vara jagamise tingimustest ja vastupidi. Sellisel juhul on lahutamise kinnitamine notari juures ainuke variant,” sõnas kahe aasta jooksul kuus abielu lahutanud Jürioja.

Maiste nentis, et ei oska lahutamise kohta üldistusi teha, sest erinevalt abielude registreerimisest on büroos, kus tema töötab, oma kooselu lõpetanud vaid üks paar.

Ent too konkreetne abielugi lahutati notari vahendusel just seetõttu, et samal ajal lahutusega jagada ühisvara.

Ka Luihi büroos on igal aastal olnud mitu lahutamise kinnitamist. Enamik neist seotud vara jagamisega, ent Luihi sõnutsi pole muudki lahutamisega seotud lepingud enam nii harvad kui mõne aasta eest.

Notari sõlmitud abielud ja lahutused Eestis

* 2010. aastal, alates juulist, kui uue perekonnaseaduse jõustudes perekonnaseisutoimingute tegemise pädevus notaritele laienes, kinnitati poole aasta jooksul abielusid ja lahutusi kokku 237.

* 2011. aastal kinnitasid notarid 267 abielu sõlmimist ja 200 abielulahutust.

* Käesoleva aasta esimese ja teise kvartali kohta kinnitati abielusid kokku 101 ja lahutusi 130.

Andmed: notarite koda