Winnendeni amokijooksja kavandas suuremat veresauna

Saksa koolitulistaja Tim Kretschmeri kodumaja on tühi ja politsei valve all. 15 inimest tapnud nooruki isa, ema ja noorem õde lahkusid linnast teadmata suunas. Foto: Internet

Mitte ükski Winnendeni Albertville’i reaalkooli õpilastest ei osanud sel hommikupoolikul karta tuttavat poissi. Osa neist, nähes Tim Kretschmeri astuvat klassi mustas sõjaväevormis, hakkas koguni itsitama.

Kui aga 17aastane noormees, kes eelmisel kevadel oli saanud kätte sama kooli lõputunnistuse, võttis taskust üheksamillimeetrise kaliibriga Beretta püstoli ja alustas täpselt pähe sihtides oma kunagiste kaaslaste tapmist, tekkis paanika: 14-16aastased lapsed hakkasid oma klassikaaslasi suremas nähes hüsteeriliselt karjuma, mitu püüdis põgeneda akende kaudu.

Põgenemisteel tappis Tim veel kaks õpetajat. Kui siiani oli kõik sujunud plaani kohaselt, siis nüüd pidi amokijooksja improviseerima. Tim jooksis kooli kõrval oleva psühhiaatriahaigla parki ja tappis seal ühe enda teele jäänud mehe.

Teise, oma kaaslast autos oodanud mehe sundis alaealine püstoliga ähvardades sõitma lõuna suunas. Enne Wendlingeni ristmikku pidurdas autojuht ootamatult ja põgenes politseipatrulli juurde.

Seepeale pani kurjategija jooksu Werthi tööstusrajooni suunas, seal sisenes ta autokauplusesse ja nõudis auto võtit. Ühel müüjaist õnnestus põgeneda, seepeale mõrvas Tim kuulirahega teise müüja ja tema kliendi. Kokku tulistas mõrvar oma ohvreid 13 korda.

Seejärel avastas noor massimõrvar politseinikud ja avas tule nende suunas. Politseinikud vastasid tulega ja neil õnnestus tabada noorukit mõlemasse jalga. Kuid see ei hoidnud raevunud - või hoopis hirmunud? - Timi tagasi, ta põgenes autosalongi tagaukse kaudu kõrvalfirma territooriumile.

 Tunnistajad kinnitavad, et Tim jätkas seejärel tulistamist naabruses oleva hoone ja inimeste suunas. Sealt nähti, kuidas noormees laadis viimast korda püstoli padrunitega ja tulistas endale pähe. Kokku kustutas ta mõne tunniga 15 inimese ja oma eluküünla.

Timi vanemad, keda juba on üle kuulatud ja kes koos Timist kolm aastat noorema õega on kodulinnast teadmata suunas lahkunud, polevat osanud midagi öelda oma lapse tapmiskire kohta, politsei kavatseb nad lähipäevil uuesti üle kuulata. Isal oli kodus legaalselt 15 relva ja 4600 eri kaliibriga padrunit. Üks püstoleist ega laskemoon ei olnud suletud seifi, nagu nõuab seadus. Amokijooksjal oli tapatööks kaasa võetud üle 200 padruni, kasutamata jäi 130.

Politsei hoidis ära suuremad tapatalgud

Baden-Württembergi liidumaa siseministeeriumi pressikonverentsil rõhutas siseminister Heribert Rech (CDU) politseitöötajate head tööd: “Koolist leitud veel kasutamata laskemoona põhjal võime järeldada, et Timil oli veresauna plaan. Selle võis politsei erikoolituse saanud spetsialistide kiire tulek sündmuskohale ära hoida. Kuna politseitöötajad ei teadnud alguses tapja nime ega seda, kas ta tegutseb üksinda või kui palju relvi tal kaasas on, samuti puudus informatsioon, millises suunas noormees põgenes, läks politseil aega olukorrast täpse ülevaate saamiseks.“

Noormehe kinnipüüdmisel osales 1000 politseinikku, peale nende oli kooli juures suur hulk meditsiinitöötajaid ja tuletõrjujaid.

Noormehest on teada, et ta lõpetas eelmisel kevadel Stuttgardist 20 kilomeetri kaugusel asuva Winnendeni Albertville’i reaalkooli, kuid polnud kuigi hea õpilane. Ta jätkas õpinguid erakoolis. Koos isaga, kes on fanaatiline relvasõber, käis Tim tihti harjutamas kohalikus lasketiirus. Tuttavad kinnitavad, et ta oli hea laskur. Noormees elas koos vanematega Leutenbacheni linnaosas suurejoonelises, hästi hoitud individuaalelamus, ta ei olnud agressiivne, pigem tagasihoidlik ja endassetõmbunud. Kunagised koolikaaslased rääkisid ajakirjanikele, et Tim oli viimasel aastal muutunud, ta hooples oma ettevõtjast isa rahaga, kogus õudusfilme ja tarkvararelvi. Ei ole teada, et Timil olnuks sõbranna.

Tim Kretschmer ja tema motiivid

Kodust leiti Bundeswehri tõend, mis on antud välja kutsealuste arstlikus kontrollis. Sellest selgus, et Tim on 2008. aastast depressiooni tõttu olnud statsionaarsel ravil. Heilbronni lähedalt suunati poiss ambulatoorsele ravile just Winnendeni psühhiaatriakliinikusse, kuid sinna ta arsti juurde ei läinud.

Alles nüüd, pärast verist draamat, rääkis üks baieri noorukeid oma isale, et Tim olevat veel öösel enne kooli sissemarssimist saatnud jututoas talle järgneva sisuga kirja: “Sitta, Bernd! Mul on kõigest kõrini, kogu aeg üks ja sama, teised naeravad minu üle, keegi ei taju, milleks olen võimeline. Bernd, mul on tõsi taga, mul on siin relvad, lähen homme hommikul oma vanasse kooli ja grillin seal hoolega. Võib-olla tulen sellest (eluga) välja. Hoidke kõrvad lahti, Bernd, te saate homme minust kuulma. Jätke meelde kohanimi Winnenden. Ärge võtke ühendust politseiga, pole vaja karta, teen ainult nalja.” Et asi oli naljast kaugel, taipas kirjasõber liiga hilja.

Verisele tragöödiale järgnenud päeval tõid tuhanded inimesed koolimaja ette lilli ja küünlaid. Ja muidugi küsimus: miks? Haavata saanutest on teada, et nende elu ei ole ohus.

Üha valjemaks muutuvad hääled, mis nõuavad, et lastele otsitaks uued kooliruumid, sest hoone, kus mitu nende kaaslast tapeti, meenutaks õpilastele üha uuesti traagilist sündmust.

Ohvrid vajavad toetust

Sõna ”amok“ tuleb malai keelest ja tähendab meeletut raevu. Seega kirjeldab väljend psüühilist erandolukorda, mis viib vastutusvõime, tekitab meeletu agressiivsuse ja valmiduse kasutada vägivalda.

Lääne kultuuris tuntakse amokijookse koolitulistamiste vormis. Psühhiaatrid on arvamusel, et seda tüüpi amokijooks ei toimu impulsiivselt, vaid pea kõik amoki-tapjad on juba varem oma mõtetes mänginud eesseisva vägivallateoga, samuti on nad tihti seda kaua plaaninud.

Osaliselt valivad amokijooksjad oma ohvrid teadlikult välja.

Kooliamok on viimastel aastatel arenenud amoki vormiks, kus noored mõrvarid on tundnud ennast ühiskonnast isoleerituna ning soovivad verise finaaliga enda alandajatele kätte maksta. Tim Kretschmeri tegu polnud mingi erand.

Saksa eksperdid kinnitavad USA salateenistuse uuringut: amokikuritegusid on võimalik ära hoida, sest elus pettunud, kibestunud ja isoleeritud inimesed saadavad juba kaua enne tapmisfantaasiate teokstegemist signaale. Küsimus on pigem selles, kuidas meie, kaasinimesed, nendele reageerime. Kriminoloog Arthur Kreuzer rõhutas ajakirjanduse rolli: “Ajakirjandus peaks rohkem kirjutama sellest, et konflikte on võimalik rahumeelselt lahendada.”