Rosenqvist kinnitas, et Maarjakodu ise teab kõige paremini, kuhu raha kulutada, ja mingit kuluaruannet Martinsonil talle esitada ei ole vaja.
Kaks ja pool aastat Soome pensionäre Pärnusse puhkama või ravile vahendanud Rosenqvist ütles, et ühel järjekordsel Pärnu-sõidul erivajadustega laste ja noorte tugikeskuse majandamisraskustest kuulnud, süvenes tal soov Maarjakodu aidata.
Mulle on küll arusaamatu, miks linn või riik neid ei toeta, imestas Rosenqvist. Seda enam, et iga kord, kui tema on juhtunud Maarjakodusse, on maja täis noori, kes asjatundlike juhendajate käe all õpivad elutarkusi.
Nende laste õpetamine on ju ülimalt tänuväärne ja kodudele suureks toeks, märkis Rosenqvist. Ja kui Maarjakodu kulutab tema kingituse näiteks ahjupuude ostmisele, on tal väga hea tunne, et päästis majaasukad külmast sooja tuppa.
Linn Maarjakodust ei hooli
Martinson ütles, et kingiraha eest tulebki ilmselt puid osta ja võlad tasuda. Võlgu oleme bussi ühe ratta eest ja parkimistasukski pole meil raha jätkunud, tõdes ta.
Martinsoni sõnutsi on alandav, kui 14 aastat puudega inimestele turvatunnet ja tegevust pakkunud Maarjakodu on linna sotsiaalmaastikul tegutsejaile pinnuks silmas. Vähe sellest, et linna eelarvest ei jagu Maarjakodule sentigi, mullu võttis linn endale riigieelarvega Maarjakodu kaasajastamiseks antud 400 000 kroonigi.
Enam kui aastapäevad tagasi koostas Maarjakodu pere üksikasjaliku projekttaotluse sotsiaalministeeriumile, et remontida vettpidavaks maja katus, uuendada veetorustik ja elektrijuhtmed ning ehitada trepilift. Lifti on väga vaja, et ratastoolis majja pääseda, põhjendas Martinson.