Urmas Sule: Piiratuim ressurss on aeg, seda ei saa juurde

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tõnu Kannreporter

6. november 2012, 10:01

SA Pärnu Haigla juhatuse esimees ja tegevjuht Urmas Sule esindas Eesti haiglate liitu läbirääkimistel arstide streigi ajal. Streik lõppes eelleppega, mille järel peaks sõlmitama tervishoiutöötajate ja arstide üleriigiline kollektiivtöövõtuleping. Tohtrid võitlesid endale kätte senisest kõrgema miinimumtunnitasu.

Kuigi Pärnu haigla juht oli läbirääkimistel tööandjate poolel, avab ta intervjuus tagamaid, miks arstid tööseisaku kasuks otsustasid. Tema hinnangul polnud asi hoopiski ainult palgas.

Pärnu haiglas kestis tervishoiutöötajate streik 8.–25. oktoobrini ja 26. oktoobrist taastus haiglas tavapärane töörütm. Praegu tähendab see haiglale, et streigi ajal ärajäänud töö tuleb arstidel tagantjärele teha, kui ebaloogiliselt see ka ei kõlaks.

Kui palju visiite Pärnu haiglas streigi päevil ära jäi?

Kolme streiginädalaga jäi Pärnu haiglas ära üle 3000 visiidi, arstide registreeritud streigitunde kogunes 1100.

Kas streik tuli haiglate liidule üllatusena?

Streik tuleb tavaliselt siis, kui mingid asjad on väga paigast ära. Meie tervishoid on tasakaalust nihkunud, sest süsteemilt on tahetud saada pikka aega efektiivsust aina juurde. Eri raportite järgi on Eesti meditsiin aga juba pikka aega Euroopa kõige efektiivsem. Ressursse lisamata ei saa tõhusust lõpmatuseni nõuda, süsteem hakkab tõrkuma, inimesed väsivad, põlevad läbi. Siit tulebki otsida arstide streigi tagamaid. Kõrvalt vaadates see nii välja ei paista, poliitikutele samuti mitte.

Minu arvates oligi streikijate eesmärk anda riigile sõnum, et riigis on midagi mäda.

Haiglate seisukohast oli streik mõistagi halb, tekitas väga palju segadust ja majanduslikku kahju, Pärnu haiglale umbes 150 000 eurot, ja pingeid töötajate vahel. Iga päev tuli tegelda 500–1000 patsiendiga, kellele arstiabi tuli ümber korraldada, nendega suhelda: kas helistada või muul moel ühendust võtta, aga tagantjärele hinnates arvan, et Pärnu haigla sai sellega hakkama.

Kes on arstide streigi võitjad ja kes kaotajad?

Küsimuse selline püstitus on üdini vale. Streigi mõte polnud võita või kaotada, vaid tõmmata käima avalik, laiapõhjaline arutelu Eesti meditsiinipoliitika üle, ehkki streigid ei tohi esitada poliitilisi nõudmisi.

Aga kui jutt on palga- ja töötingimuste muutmisest avalikus sektoris, eeldab see igal juhul poliitilisi otsuseid. See, et streigiga kaasnevad töö- ja palgatingimuste läbirääkimised, on loomulik, isegi kui eesmärk on laiem.

Mis siis oli kaugem eesmärk, hoida arstid kodus?

Meditsiin on üks neid valdkondi, kus “rahvusvaheline tööjõuturg” pole sõnakõlks. Euroopa rikkamates riikides on tervishoiutöötajatest suur puudus ja Eesti arstid-õed on seal hinnatud. See ongi streikijate tähtsaim sõnum, et need, kes koju tööle jäävad, on samuti väärtuslikud inimesed.

Mis puutub streigi võitjatesse, loodan ma, et lõppkokkuvõttes ei võida arstid, õed ega hooldajad, kelle palk tõuseb, vaid patsiendid, kellel on õigus tervishoiusüsteemilt eeldada, et neid ravivad kompetentsed ja oma tööst pidavad spetsialistid.

Võit võib väljenduda selles, kui me suudame natukenegi pidurdada meedikute riigist väljavoolu. Riiklikult saavutatud palgalepe on igal juhul positiivne signaal meedikutele, et riik hoolib.

Võib-olla tuleb streigi võiduna käsitleda hoopis seda, et küllalt tüliohtlikus olukorras – ühelt poolt haiglate kui tööandjate ja riigi ning teisalt arstide vahel – ei muutunud läbirääkimised streikijaid halvustavaks, eelkokkulepe sai teoks ja streik peatati. Inimesed ei läinud omavahel lõplikult tülli.

Halvim olnuks, kui kokkulepet poleks sündinud ja asi oleks sumbunud. Siis oleks küll arstidele, ennekõike noortele tohtritele ja õdedele antud selge signaal, et siin riigis ei tasu töötada, sest siin neist ei hoolita. Praegu võib nentida, et Eestis vähemalt mõeldakse nende peale.

Eelleppe kõige suurem väärtus ongi, et see andis seadusliku võimaluse streikijatel tööseisak peatada ja inimesed saavad nüüd jälle normaalselt arsti juurde.

Miks ei ole sõlmitud põhilepet, üleriigilist tervishoiutöötajate kollektiivtöövõtulepingut?

Enne tuleb täita mitu tingimust. Ennekõike tuleb leping ääretult korrektselt vormistada, sest tegu on avaliku dokumendiga, mis puudutab väga paljusid inimesi, ja see peab olema juriidiliselt kontrollitud ja sõnastuselt täpne.

Millal on lootust kollektiivleping sõlmida?

Meil on kokku lepitud, kes ja mida peab tegema. 23. novembril koguneb haigekassa, et anda kokkuleppe allkirjastajatele kinnitus, et lubatu on tehtud või saab tehtud. Asja muudabki keeruliseks, et poliitilised otsused, mis on vajalikud, pole veel käesoleva kuu lõpuks sündinud, aga me sõnastasime eelleppe selliselt, et toimingud saavad tehtud tagantjärele.

Mida on vaja teha?

Sotsiaalminister võttis vastutuse, et arstid-residendid hakkavad senise 32 töötunni eest nädalas saama palka 40 tunni eest, kui nad nii palju tööd teevad. Ja nad teevad isegi rohkem. Nad töötavad ja õpivad kogenud arsti kõrval haiglas töötades.

Teised tähtsad punktid puudutavad arstide töökoormust ja miinimumpalga tõusu, aga need on avalikud materjalid ja kõigile, kes soovivad, kättesaadavad.

On siiski üks oluline moment: me leppisime kokku, et haiglad võtavad meedikute miinimumpalga tõstmise tuleva aasta kümne kuu osas enda kanda. Kuidas haiglad seda teevad, on nüüd nende enda otsustada. Iga haigla vaatab ise, kuidas seda teeb, kuigi me tõstame minimaalpalka rohkem, kui haiglatel on järgmisel aastal raha. Normaalne rahastamine taastub 1. jaanuarist 2014.

Kuidas tehakse Pärnu haiglas tasa 3000 ärajäänud visiiti, teenides haigekassalt mõistagi raha?

Me ei saa ülesannet niimoodi püstitada, et kui palju ärajäänud visiite tasa tehakse. Meie ülesandepüstitus on teistsugune: kui arstid osalesid streigis, said nad aru, et patsientidele nad head ei tee, ja päris paljud neist, vähemalt meie haiglas, on võtnud endale lisakoormuse.

Tegelikult jäi ära isegi rohkem kui 3000 visiiti. Peame oma töö haiglas korraldama selliselt, et ärajäänud visiidid kuidagi katta, et patsiendid saaksid läbi vaadatud ja ravi. See tähendab muidugi metsikus mahus suhtlemist ja patsientidega vastuvõtuaegade kokkuleppimist, millega meie administraatorid praegu tegelevadki.

Patsiendi seisukohast on olukord komplitseeritum, sest iga arstilesoovija mõtleb, kuna just tema vastuvõtuaja saab, meil aga on ees 3000ne järjekord, millega tegelda. Ja arstid töötavad, sest arst ei ole õppinud streikima, vaid inimesi aitama.

Kui paljudel arstidel 1. märtsist palk reaalselt tõuseb ehk kui paljud Pärnu haigla 174 tohtrist töötavad minimaaltunnitasu alusel?

Palgapoliitilisi otsuseid ma kindlasti ei kommunikeeri isegi nii usaldusväärsele väljaandele, kui seda on minu silmis Pärnu Postimees.

Aga ma saan küsimuse mõttest aru. Pärnu haigla missioon Pärnu kontekstis on tegelikult tuua linna juurde kõrgelt tasustatavaid töökohti, nii arste kui erioskustega meditsiiniõdesid ja teisi meile vajalikke hästi koolitatud spetsialiste. See on oluline nii Pärnu kui kogu regiooni arengule.

Sellised töökohad ei ole ega hakka olema täidetud miinimumpalga tasemel.

Miks me teeme oma haiglas praegu juurdeehitusi? Selleks, et tulevikus osutada patsientidele uusi meditsiinilisi teenuseid. Aeg läheb edasi ja haigla areneb koos ajaga, kuid see nõuab alati spetsialiste, kes ei tule meie majja miinimumpalka saama.

Hea haigla tõstab kogu linna renomeed. Peame püüdlema sinnapoole, et meil pole ainult ilus rand, vaid siin on linn, kus on ettevõtteid, mis pakuvad huvitavat ja hästi tasustatud tööd.

Kas arstivisiidi tasu tõuseb?

Ma olen kõigile ajakirjanikele öelnud, et visiiditasust räägib haiglate liit, kui oleme oma ettepanekud haigekassale saatnud.

See on nii delikaatne teema, et seda ma mokaotsast praegu lahkama ei hakka. Võin öelda, et Eestis tuleb inimeste oma taskust kõigi meditsiinikulude katteks veidi üle 20 protsendi, see on üks väikseimaid osalusi Euroopas. Näiteks lätlastel on see kõvasti üle 30 protsendi.

Maailma terviseorganisatsioon on hinnanud, et kui tervikkuludest on patsientide omaosalus üle 25 protsendi, võib süveneda risk, et inimesed, kes vajavad rohkem arstiabi, jäävad sellest ilma, kuna ei suuda ravimite ega arstivisiitide eest tasuda. Seda enam, et tihti on haigemad inimesed keskmisest vaesemad.

Eestis pole suuremad riskid seotud isegi arstiabiga, sest erakorraline meditsiin võtab vastu ka kindlustamata inimesi, kuid ravimite ostmine võib mõnel juhul käia üle jõu. Seepärast tuleb ravimihüvitisi tõsta ja tuleval aastal seda tehaksegi.

Räägime teist endastki. Kolm nädalat väldanud streigi perioodil olite suure avaliku tähelepanu all ja mingil ajal tundus teleekraanilt, et olete väsinud. Kas te arstina lasite end mõnel kolleegil läbi vaadata? Tablette neelasite?

Arstil ei käinud, tabletti ikka natuke võtsin, sest koormus läbirääkimiste ajal oli tõesti suur. Neid päevi, kui ma Pärnust Tallinna ei sõitnud, tuli viimase kuu jooksul kokku kolm, nädalavahetused sealhulgas. Streigiläbirääkimiste kõige piiratum ressurss oli aeg, seda ei saa kuskilt juurde.

* Sündinud 6. oktoobril 1963. aastal, lõpetanud Tartu Miina Härma nimelise 2. keskkooli ja 1988. aastal Tartu riikliku ülikooli arstiteaduskonna anestesioloogina.

* Töötanud Tartus Maarjamõisa haiglas, sai Sulest 1994. aastal SA Pärnu Haigla peaarsti asetäitja kirurgia alal ja samal aastal haigla peaarst ning 2000. aastal haigla juhatuse esimees ja tegevjuht.

* Peale töö Pärnu haiglas on Sule European Hospitals and Healthcare Federationi presidendi komitee liige, Eesti tööandjate keskliidu volikogu liige, Eesti haiglate liidu juhatuse esimees, Pärnu linnavolikogu liige.

Streik ja tagajärjed

* Pärnu haigla streikis koos teiste haiglatega 8.–25. oktoobrini, jättes ära üle 3000 ambulatoorse visiidi.

* Streigi järel suurenenud vajaduse arsti juurde pääseda katab haigla arstide vabatahtlikult võetud lisatööajaga, vajadusel tehakse uuringuid puhkepäevadel.

* Alates 1. märtsist 2013 kujuneb arstide töötasu alammääraks kaheksa eurot tunnis (arvestuslikult 1344 eurot kuus), õdele 4.50 eurot tunnis (756), hooldajaile 2.60 eurot tunnis (436.80) ning kiirabitehnikutele 3.83 eurot tunnis (599.80).

* Haiglad võtsid kohustuse tõsta miinimumpalka rohkem, kui näeb ette haigekassa hinnakirja järgne palgatõus, seega on suuremat palgatõusu oodata eelkõige madalama palgaastme meedikutel.

* Haiglad hoiavad kokku investeeringute pealt, et palgatõus tagada.

* 2014. aastast on palgatõusud täiel määral riigi kanda.

Allikas: Eesti haiglate liit, SA Pärnu Haigla