Kes on arstide streigi võitjad ja kes kaotajad?
Küsimuse selline püstitus on üdini vale. Streigi mõte polnud võita või kaotada, vaid tõmmata käima avalik, laiapõhjaline arutelu Eesti meditsiinipoliitika üle, ehkki streigid ei tohi esitada poliitilisi nõudmisi.
Aga kui jutt on palga- ja töötingimuste muutmisest avalikus sektoris, eeldab see igal juhul poliitilisi otsuseid. See, et streigiga kaasnevad töö- ja palgatingimuste läbirääkimised, on loomulik, isegi kui eesmärk on laiem.
Mis siis oli kaugem eesmärk, hoida arstid kodus?
Meditsiin on üks neid valdkondi, kus “rahvusvaheline tööjõuturg” pole sõnakõlks. Euroopa rikkamates riikides on tervishoiutöötajatest suur puudus ja Eesti arstid-õed on seal hinnatud. See ongi streikijate tähtsaim sõnum, et need, kes koju tööle jäävad, on samuti väärtuslikud inimesed.
Mis puutub streigi võitjatesse, loodan ma, et lõppkokkuvõttes ei võida arstid, õed ega hooldajad, kelle palk tõuseb, vaid patsiendid, kellel on õigus tervishoiusüsteemilt eeldada, et neid ravivad kompetentsed ja oma tööst pidavad spetsialistid.
Võit võib väljenduda selles, kui me suudame natukenegi pidurdada meedikute riigist väljavoolu. Riiklikult saavutatud palgalepe on igal juhul positiivne signaal meedikutele, et riik hoolib.
Võib-olla tuleb streigi võiduna käsitleda hoopis seda, et küllalt tüliohtlikus olukorras – ühelt poolt haiglate kui tööandjate ja riigi ning teisalt arstide vahel – ei muutunud läbirääkimised streikijaid halvustavaks, eelkokkulepe sai teoks ja streik peatati. Inimesed ei läinud omavahel lõplikult tülli.