Enn Raadik võlgneb Pärnu aasta mehe tiitli meeskonnamängule

Urmas Hännile
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: PP

Tiitli Pärnu aasta mees 2012 pälvinud Enn Raadik, maanteeameti Lääne regiooni direktor, Pärnu linnavolikogu mitme koosseisu liige, on saanud ennegi tunnustuse osaliseks: Põhja regionaalne maanteeamet hindas ta oma valdkonnas 2007. aasta tegijaks.

Maanteeameti viie aasta taguse detsembri Teelehes toodi välja toonase kiituse põhjus: „... on avardanud oma töötajate ja seeläbi kogu ameti võimalusi tulemuslikumaks tegutsemiseks.”

Enam-vähem samad sõnad leiab Pärnu aasta mehe valimise reglemendiski, mis ütleb, et tunnustuse eesmärgiks on väärtustada mehi, kes on Pärnu linna arengule ja heaolule aktiivselt ja oluliselt kaasa aidanud.

Mitmekordselt pärjatud teedeehitaja ise oma sõnades nii ülevat stiili ei kasuta. Ta tõdes vaid, et loomulikult teeb iga tunnustus inimese rõõmsaks, ent räägitagu mis tahes, üks sõdur paraku suurlahingut ei võida.

Tiitel on meeskonnalugu

„Olen oma inimestele öelnud, et nii aasta tegu kui aasta mees on väga meie ja maanteeameti Lääne regiooni kollektiivi nägu,” märkis Raadik. „Austamistseremooniast tehti pisikene klipp televisiooni jaoks ja sinnagi jäeti sisse lause, et tegelikult on see meeskonnalugu: ei oleks see mees ega tegu muidu tulnud – seal on taga kõva meeskonnamäng.”

Juba mainitud ametkondlikus Teelehes tema 60. sünnipäeva puhul avaldatud usutluses tõdes juubilar, et kui ta võiski veidi vähem kui neli aastakümmet tagasi praegusele ametialale pooljuhtumisi sattuda, on aeg pannud teda oma tööst lugu pidama.

Austama sedavõrd, et ameti argirutiin on talle pigem innustav kui närtsitav.

„Poleks ma oma tööd armastanud ja seda korralikult teinud, poleks ma töökohtadel nii kaua vastu pidanud,” tõdes Raadik selle aasta juulis ilmunud Teelehes. „Mulle on alati olnud oluline nende inimeste arvamus, keda hindan ja austan, ja neid on mu teele jagunud hulganisti. Juhina toimetades on mul olnud suhteliselt suur vabadus asju ise otsustada, aga see on olnud ka suur vastutus.”

Detsembris, pool aastat pärast Teelehe intervjuud, Pärnu Postimehega juteldes kerkis iseotsustamise teema taas päevakorda.

Ehk sai see kõneaineks tänu tõdemusele, et kui ettevõtlik üks töökollektiiv või võitlusvõimeline armee ka ei oleks, sõltub nii esimese kui teise edu juhist, kes paneb inimväe mõtestatult ja tulemuslikult liikuma. Ülemjuhatajast, kes ei nuusuta tuult, vaid julgeb selgelt ja konkreetselt öelda: nüüd teeme nii!

„Mulle meeldib otsustada ja ma olen valmis otsustama, olen valmis otsuste eest vastutama,” hindas Raadik enda suhet otsustamisega. „Olen seda meelt, et otsused tuleb teha suhteliselt kiiresti, ja olen kogenud sedagi, et kümnest otsusest läheb üheksa täppi ja ega see kümneski päris metsa lähe.”

Ometi ei tähenda kindel usk oma otsuste õigsusesse, et maanteeameti Lääne regiooni direktori kõrv oleks arukatele ettepanekutele kurt ja kord langetatud otsus püha ega kuulu arutamisele, veel vähem ülevaatamisele.

„Kindlasti olen ma valmis otsuseid üle vaatama; ei ole nii, et ajan lõpuni oma, olgu või veri ninast väljas,” nentis Pärnu aasta mees. „Kui on parem idee, siis tuleb vahel teekonna keskel hobuseid vahetada.”

Kindlasti on selle teiste tõdede tunnistamise juures olulist rolli mänginud, et Raadik on ametkonna keskastme juhtidele korraldanud päris pikalt juhtimis-treeninguid – kus siis teooriat veel paremini praktikasse juurutada.

Nii nimetatud kursustelt saadud kui oma kogemused lubasid Raadikul väita, et heade töötulemuste saavutamisel on oluline koht kiitusel. Sellel, kui süstida inimestesse julgust ja enesekindlust. Ainult tunnustada tuleb kohe. Mitte nii, et mais käiku läinud objekti eest kiidetakse silmapaistnuid jõulude aegu.

Sama moodi tuleb tuleb Raadiku hinnangul jagada laitust. Küll peab oma hukkamõistu erinevalt kiitmisest väljendama nelja silma all.

Et sellest elementaarsete juhtimistõdede järgimisest kasu tõuseb, tõestavad Pärnu 2012. aasta mehe sõnad: „Ma ei ole inimeste peale elus kunagi karjunud.”

Tasakaalukas meel ja aastate kogemused lubavad tõsiselt võtta Raadiku sõnu sellegi kohta, et kuigi suvel sai tähistatud ümmargust sünnipäeva, ei too jõudmine elu seitsmendasse aastakümnesse esialgu endaga suuri elumuutusi. Liiati kui ta järgib jõudu mööda õpetussõna, et terve vaim on vaid terves kehas.

Võrkpall oli ja on

„Olen püüdnud kaks korda nädalas – pean tunnistama, et iga kord kaht korda ei õnnestu, aga kord kindlasti – käia võrku mängimas,” märkis teenekas teedeehitaja.

„Meil on päris hea seltskond, käime koos juba 1970. aastate lõpust saadik ja mõnigi inimene on veel peale minugi sellest ajast pundis,” nentis Raadik.

Eks anna tervisespordiala valikki aimu Raadikust kui meeskonnamängijast. Ehkki ta on omal ajal mitu korda läbi sõitnud Tartu maratoni („ja mitte viimases otsas loksunud!”) ja võiks pidada näiteks moekast ja soliidsest golfist, on volle olnud ja jäänud.

„Praegune hobisport võtab liiga palju aega, mulle meeldib rohkem meeskonnalugu,” leidis Pärnu tänavuse aasta mees. „Võrk- ja korvpall on just need, kus saab lühikese ajaga ennast välja elada.”

Et siis jälle tegijamehena tööle keskenduda.

Märksõnad

Tagasi üles