Evi Ustel-Hallimäe: Konkurentsipiirang võib viia töövaidluseni

Evi Ustel-Hallimäe. Foto: PP

Vastab Evi Ustel-Hallimäe, tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni juhataja

Töötajate palkamisel on laialt levinud, et lepingutesse kirjutatakse muude tingimuste hulgas konkurentsi osutamise keeld. Mullu tuli töövaidluskomisjonidel arutada avaldusi, kus töötajad esitasid nõude tasu saamiseks konkurentsipiirangu kokkuleppe järgimise eest pärast töösuhte lõppemist. Kõigil juhtumitel tegi komisjon kindlaks, et vastav kokkulepe oli sõlmitud, töötaja oli seda täitnud ja õigustatud nüüd tasu saama.

Miks võib konkurentsipiirang pingeid tekitada?

Konkurentsipiirangu kokkuleppega pannakse töötajale kohustus mitte töötada tööandja konkurendi juures või tegutseda tööandjaga samal alal.

Paraku jääb mulje, et seda tehakse teinekord läbimõtlematult ja kaalumata, kas üldse on vajadust selliste piirangute järele.

Mõnikord sõlmitakse kokkulepe igaks juhuks, et hoida töötaja tegevus kontrolli all. Sellisel juhul kipuvad aga kokkulepped hiljem meelest minema ja endised lepingupartnerid võivadki ühel hetkel jõuda töövaidluskomisjoni laua taha.

Millal on piirang vajalik?

Piirangu võib kehtestada, kui see on vajalik tööandja majandusliku huvi kaitsmiseks, eelkõige kui töösuhe lubab töötajal tutvuda klientidega või tootmis- ja ärisaladustega ning nende teadmiste kasutamine võib tööandjat oluliselt kahjustada. Konkurentsipiirang peab olema piiritletud nii, et töötaja teaks täpselt, milliste tööandjate juures, millises piirkonnas ja kui kaua ta töötada ei tohi.

Töölepingu lõppemise järel saab konkurentsipiirangu kokkulepet laiendada maksimaalselt üheks aastaks ja tingimusel, et töötajale makstakse selle eest igakuist mõistlikku hüvitist.

Termin “mõistlik hüvitis” tuleneb seadusest ja hüvitis on igal konkreetsel juhul kokkuleppe küsimus. Pooltel on täielik vabadus kokku leppida mis tahes viisil ja suuruses hüvitis. Lihtsalt, kui kokkulepet ei saavutata, konkurentsipiirang ei kehti.

Miks tülid komisjoni jõuavad?

Kui seadusega sätestatud nõuded konkurentsipiirangu kokkuleppele ei ole täidetud, on kokkulepe tühine. Töövaidluste korral püüavad tööandjad just sellele tuginedes oma käitumist õigustada, väites, et tegelikkuses puudus firmal vajadus konkurentsipiirangu kehtestamiseks, samuti on piirang ebaselgelt sõnastatud ja seda pole võimalik järgida. Leitakse, et kokkulepe on tühine ega too kaasa tasu maksmise kohustust.

Paraku ei ole asi nii lihtne ja ühepoolne. Määravaks saab see, kuidas töötaja vaidlusalust lepingutingimust tõlgendas ja sellest aru sai. Kui selgub, et töötaja jaoks oli konkurentsipiirang arusaadavalt sõnastatud ja ta järgis seda pärast lepingu lõppemist, on töötaja omapoolsed kohustused täitnud.

Töölepingu kehtivuse ajal ei ole tööandjal kohustust konkurentsipiirangu kokkuleppe järgimise eest tasu maksta. Vastav kohustus tekib alles töölepingu lõppemisel, kui lahkunud töötajale tavaliselt enam mingeid tasusid maksta ei soovita, eriti veel olukorras, kus tööandja ütles lepingu üles põhjusel, et töötaja rikkus töökohustusi.

Arusaadavalt ei soovi tüllipööranud pooled teineteisega pärast lepingu lõppemist tegemist teha, kuid kui leping sisaldas tingimusi, mis jätkuvalt kehtivad, pole pääsu.

Sõltumata sellest, miks teed lahku läksid, võib tööandjale tulla ebameeldiva üllatusena, kui lahkunud töötaja hakkab hiljem töölepingust tulenevaid tasusid nõudma. Kui konkurentsipiirangu kokkulepe ei lõpe koos töölepinguga, tuleb kindlasti lepingu lõppemisel üle vaadata, kas on säilinud vajadus selle piirangu järele. Kui jah, peab tööandja igakuiselt kokkulepitud tasu maksma.