Henno Sepp: Pärnu mälestab Puškinit

Henno Sepp. Foto: Ants Liigus

Vene kirjandusklassiku Aleksandr Sergejevitš Puškini vaarema Regina Seeberg oli pärnakas, kellega abiellus vaarisa, Egiptuse keisri poeg Hannibal, kes tegutses Pärnus kaks aastat 1731-1733, olles õppejõud sõjakoolis ja juhtides Pärnu kindlustuste ehitust.

Hiljuti tähistati Pärnu keskraamatukogus Puškini 210. sünniaastapäeva.

Puškini mälestuspäevade korraldaja Henno Sepp, olete juba pool sajandit mälestuspäevi korraldanud. Milline oli algus?

Töötasin 1957. aastal linakombinaadis ja tollane direktor Serapion Bahmatov palus mul mõelda, kuidas šeflusalust Rääma kooli aidata. Koolis selgus: käimas on üleliiduline võistlus ja mind paluti juhendajaks. Muu hulgas tuli uurida mõne tähtsa tegelase elulugu. Valisime Puškini, kuna mulle meeldis väga tema luuletus "Kingsepp".

Puškini seost Pärnuga ma tollal ei teadnudki. Hakkasime lastega elulugu uurima. Muide, laste hulgas oli Rein Veidemann (praegune kirjandusteadlane). Mitu väga tublit tüdrukut oli veel ja mis ime: võitsime üleliidulise esikoha. Preemiaks saime tasuta sõidu Armeeniasse, meid viidi Puškini mäekuru vaatama. Mäletan, et ööbisime mägedes ja meid valvas 20 Armeenia üliõpilast: tüdrukud olid kõik valge peaga.

Puškini tammed on omaette fenomen.

Pärnu linnavalitsuse eestvedamisel, nagu sai välja uuritud, oli istutatud tamm Puškini 100. sünniaastapäeva tähiseks praeguse Kuninga põhikooli õues Aia tänava poolses küljes. Mere puiestee nimetati Puškini bulvariks.

Kui kirjandusklassik sai 200, istutasime juba ise Vene gümnaasiumi õue teise tamme, osalesid gümnaasium, Vene kultuuriseltsid Nadežda, Aplaus Plus ja saarlaste selts, mida juhin. Linn andis puu ja mulla, meie istutasime.

Kolmanda tamme istutame tänavu juurde, samuti Vene gümnaasiumi õue. Kevad oli liiga soe, lükkasime töö oktoobrisse - tamme peab külmemal ajal mulda panema.

Varasemad tammed tähistavad sajandi möödumist, miks istutate tänavu?

Mul jookseb 88. aasta, aeg on kõrvale tõmbuda. Mõtlesime siis, et kolm on kohtu seadus ja teeme ära. Kui möödanikku süüvida, siis sajanditest ei olegi väga kinni peetud. Näiteks Puškini 170. surma-aastapäeva üritused olid minu aja suurimad: klassikut meenutati nii Pärnu muuseumis kui üheksas koolis.

Tähtpäeva pidulikkuse viisite Pärnu keskraamatukokku. Miks sinna?

Koht on soliidne ja oli meenutada veel teine tähtpäev: 1929. aasta 6. juunil avati ausammas Lydia Koidulale ja 6. juuni on Puškini sünnikuupäevgi. Seega möödus 210 aastat Puškini sünnist ja 80 aastat Koidula ausamba avamisest.

Pärnu noorte kollektsionääride klubiga, kus 170 liiget, lasime Puškini mälestuspäevaks valmistada spetsiaalsed ümbrikud kirjandusklassiku pildiga. Olen selle klubi juht. Abistaja oli Pärnu ühisgümnaasium, mida kutsume baasettevõtteks.

Üritusele kogunes ligemale 50 huvilist, kohal olid Tallinna Puškini klubi, Riia luuleklubi esindajad, Ameerikas elav pärnulasest luuletaja Ljubov Karing-Muench. Iga Nadežda klubi liige luges luuletuse, riialased, tallinlased ja Karing-Muench ka. Kohal olid eesti koolide vene keele õpetajad. Mina panin üles temaatilise näituse.

Nii suurelt ja avalikult kui Pärnus teistes Eesti linnades Puškinit ei mälestata. Miks?

Tallinna Puškini klubi ja klassiku loomingu austajate liit Eestis tegelevad peamiselt loomingulise pärandiga. Pärnus süüvime kõigesse, mis Puškiniga seotud. Näiteks sellesse, et Tartus paiknes Puškini gümnaasium, Tallinnas elas seal sündinud Puškini vanaisa. Seepärast, muide, loodigi Puškini klubi, millega hoiame sidet.