Isegi hulludele arvetele leidub seletusi

Korteri keskmine ruutmeeter maksis ligi 1250 eurot. Foto: Ants Liigus

Kui haldusfirma saadab korteriomanikule veearve, mis näitab, et kuu jooksul on pere tarbinud kaks kantmeetrit vett, aga maksta tuleb kolme eest, sest üks kantmeeter on märgitud veekaona, tundub asi olevat viltu.

Ometi on majasisesed torud terved ja haldusfirma kinnitab, et ei peta klienti, vaid tasandab klientide poolt ette näidatud veekulu, mis ei ühti maja peaveemõõtja näiduga.

Haldusfirma Helfer haldusjuht Annely Peetsalu selgitas, et kui maja peaveemõõtja näit ei lange kokku korteritest kogutud näitude summaga, olles väiksem peaveemõõtja näidust, jagatakse vahe korterite vahel ja seda võib nimetada arvel “veekaoks”.

Sealjuures nimetavad seda igapäevast nähtust haldusfirmad arvetel erinevalt, kes “üldveeks”, kes “veekaoks”, kuid seda tehakse vastavalt maja koosoleku või ühistu juhatusega sõlmitud lepingule.

“Tegutseme vastavalt seadusele ja sellele, kuidas on teenindatava majaga kokku lepitud ning leping sõlmitud,” sõnas Peetsalu. “Isetegevust me teha ei saa. Arvetega petta samuti mitte, see tuleks varem või hiljem välja.”

Sama kinnitasid teised kortermajade haldamisega tegelevate firmade haldurid, kellega toimetusel õnnestus kõnelda.

Sealjuures otsustab maja üldkoosolek, kuidas majja tarnitud, kuid seal õhku haihtunud veekogus korterite vahel jaotatakse, mõnel pool elanike arvu järgi, teisal korteri suurust arvestades või proportsionaalselt vastavalt vee tarbimise määrale igas konkreetses korteris.

Viimane viis tähendab küll seda, et mida rohkem tarbid või mida ausamalt korterisisestest veenäitudest haldusfirmale teatad, seda rohkem tuleb maksta majas kaduma läinud vee eestki.

Aga nagu öeldud, jäme ots peaks selliste otsuste tegemisel olema kortermaja koosoleku käes.

Kontrollitakse ikka

Peetsalu ütles, et Helfer püüab vähemalt kord aastas organiseerida hallatavates majades korterisiseste veenäitude kontrolli, et teada saada, kes kui palju oma tegelikku veetarbimist varjab, sest tilkugu neil kraanid või jooksku vetsupotist 24 tundi vett, veemõõtja on objektiivne ja lõpuks tuleb oma tarbimine kinni ikkagi maksta.

Nii võibki juhtuda, et vett vähe tarbiv kaheliikmeline pere saab veearve, kus nn veekadu moodustab pool korteri veetarbest ja arve saanu on õigustatult imestunud, sest maja ei kasteta ju nagu viinapuud.

“Kui majas tekib selliseid küsimusi, tuleks kõigepealt pöörduda elamu- või korteriühistu juhatuse või otse maja halduri poole, kes saaks need asjad selgeks rääkida, sest olukorda saab parandada ainult majas ja üheskoos,” ütles Peetsalu.

Hoopis hull soojaarve

Keerulisem on seletust leida soojaarvele, kus kraanivee soojendamise eest küsiti 3 eurot kuus ja sooja vee kao eest tuli maksta 7 eurot. Lihtne loogika ütleb, et sellisel juhul ei tohiks üldse soojaveearvet esitada, sest arvel näidatud vett pole soojendatud, vaid jahutatud.

Peetsalu ei osanud seletada, kuidas selline arve sündis, kuigi just Helferist selline arve esitati. Aga Peetsalu on firmas haldusjuht, kes ilmselt ei tegelegi konkreetsete arvete konstrueerimisega. Ta ütles vaid, et valskust seal kindlasti ei ole, kõik on kokku lepitud kortermaja ühistuga ja kokkulepped paberil allkirjadega kinnitatud.

“Kokkulepetest peetakse kinni,” ütles Peetsalu. “Tõenäoliselt on tegu raamatupidamisliku võttega, täpsemat ma praegu öelda ei oska.”

Veidi rohkem heitis sellise arve sünnile valgust üks teine haldur firmast Tõnisson, tuues mängu kohalike omavalitsuste korralduse seaduse ja Pärnu linnavalitsuse määruse, mis sellega kaasas käib.

Seadus käsib omavalitsustel paljude muude asjade hulgas korraldada kortermajade soojavarustuse arvestamist ja selle eest maksmist, et riik käibemaksu sooja korteri ja vee eest kindlalt kätte saaks.

Selleks on majandusminister välja andnud “Soojamajanduse kulude arvestamise ja jaotamise metoodika”, aga kui te pole matemaatik, ei ole seda dokumenti mõtet lugema hakata.

Tegu on lehekülgi pika valemeid täis pikitud dokumendiga, mille järgi tuleb soojavarustust arvestada ja korterite vahel jagada. Valem on nii keeruline, et masin keeldub seda kuvarile trükkimast ja sellest poleks enamikule inimestest kasugi, sest üldhariduskoolides ja humanitaarteaduskondades seda vaevalt on õpetatud.

“Usun, et selline kummaline soojaarve võis tekkida just sellesama valemi järgi soojakulu arvutades ja jaotades suvekuudel, kui majaküte on kinni keeratud ja tarbitakse ainult sooja vett,” ütles Tõnissonis töötav haldur.

Tegelikest soojakadudest pakkus teavet soojatootja Fortum Termest, kust öeldi, et kortermajade püstakutest kaob soojusenergiat ligikaudu 30 protsenti. Tänapäevaselt soojustamata majades rohkem, maja soojustamisele kulutusi teinud hoonetes vähem.

Kortermajade haldurite sõnum on järgmine: kui tekib kahtlusi või mõni asi tundub majas imelik, pöörduge ühistu juhatuse või otse haldurite poole, kes asjalood lahti seletavad.