Eluheidikuid peibutab Vana turu “apteek”

Päevast päeva näeb Vanas pargis toimetamas 40 ringis eluheidikut. Kümmekonnale neist on park ka koduks, sest nad ei saa mujale minemiseks kunagi piisavalt kaineks. Foto: Ants Liigus

Eluheidikuid meelitab Pärnu linnavalitsuse kõrvale Vanasse parki, Turu bussipeatuse ootekodadesse ja Vana turu ümbrusesse üks vastupandamatu magnet: turul odekolonniga kauplev müügikoht.

„Kas olete kuulnud ühe turuobjekti nimetamist apteegiks, kuigi ta rohupood pole?” esitas Pärnu munitsipaalpolitsei direktor Karl Kolla retoorilise küsimuse. „Tegelikult on see firma Mercury&Family müügipunkt, kus juba alates kella poole kaheksast hommikul müüakse parfümeeriatoodete sildi all alkohoolset jooki, millel on kangust 60 ja rohkemgi kraadi.”

Pärnu linnapolitsei juht tõdes, et loomulikult teevad odekolonnimaiad neile suurt tuska, ent päeval turu ja linnavalitsuse ümbruskonnas enamiku pinke hõivanud kontingendi vastu midagi ette võtta ei anna.

Õige hõlma ei hakata

Kuni keegi neist möödujaid agressiivselt ei tülita, ei räuska ja muul moel Pärnu avaliku korra eeskirja vastu ei patusta, kehtib vanasõna: õige hõlma ei hakka keegi.

„Asotsiaalid on eeskätt inimesed, kelle kohta kehtivad täiel määral inimõigused ja Eesti Vabariigis vastu võetud seadused. Nende viibimist Vanas pargis või turu ümbruses ei keela ükski seadus,” märkis Kolla.

Küll on kellegi kinnipidamise õiguseta linnapolitseinikud kutsunud vajadusel politseipatrulli, kes on siis turu territooriumil või Vanas pargis avalikku korda rikkunud heidikuid kantseldanud.

Ka Pärnu politseiosakonna korrakaitsetalituse vanemkomissar Tõnu Kivis nentis, et mõeldamatu on hakata kedagi kimbutama selle pärast, et tal on püksiviigid kõverad või nägu teist nädalat pesemata.

„Politseil on õigus inimeste tegevusse sekkuda vaid siis, kui on tegemist seaduserikkumisega. Kui kellegi silma riivab ebakorrektse välimusega isik, ei ole see politsei jaoks põhjus inimene kuhugi toimetada,” ütles vanemkomissar. „Ka ebakorrektse välimusega isik on inimene, kel on omad õigused avalikus ruumis viibida, kaaslinlased kipuvad seda inimeseks olemise fakti millegipärast unustama.”

Kerge on hukka mõista

Munitsipaalpolitsei inspektor Ralf Männimägi tõdes, et kuni Eesti Vabariigi seadusandlus on, nagu ta on, pole linnapolitseil väljavaateidki lõpetada jutuks olnud müügikoha tegevust. Miski ei anna alust süüdistada parfümeeriatoodetega kauplevat äri milleski ebaseaduslikus. Ehkki keegi kas 16 või 17 krooni maksva odekolonni ostjaist ei mõtlegi lõhnavett endale peale piserdada, vaid see kallatakse lihtlabaselt kõrist alla.

„Kuni teatud kontingent Eestis odekolonni najal rikastub, ei ole nad huvitatud seaduse muutmisest,” tähendas Männimägi.

Ometi piisaks hakatuseks sellestki, kui seadusesse kirjutataks, et avalikus kohas on keelatud mitte üksi alkohoolsete jookide, vaid ka alkoholi sisaldavate jookide pruukimine.

Nii Kolla, Kivis kui Männimägi olid seda meelt, et odekolonni küüsis ja teistegi eluheidikute karistamine pole üldse see meetod, millega kõnealust probleemi lahendada.

„Oleme kõik võrdsed,” märkis Männimägi. „Et ühiskond on nad välja heitnud, ei anna kellelegi õigust neid veelgi rohkem nurka suruda. Riigi ülesanne on nad sealt välja aidata, leida neile koht, kus olla, anda neile veel üks võimalus.”






Simmo Saar, Pärnu abilinnapea

“Probleem on olemas ja mitte ainult Pärnus. Kindlasti tuleks seda küsimust reguleerida riikliku seadusandja tasemel, kuigi siingi tuleb tunnistada: olenemata asjaolust, et teame probleemi olemust ja oskame seda tavakeeles kirjeldada, on piiri tõmbamine probleemiks oleva asotsiaalse kontingendi lemmikjoogi ja korraliku parfümeeria vahel keeruline.

Kui rääkida konkreetsest müügikohast, on Pärnu munitsipaalpolitsei ettevõtja suhtes menetlust alustanud. Kas rikkumised on niivõrd tõsised, et ettevõtja kaotab oma kauplemist lubava registreeringu, ei oska ma kindlasti enne menetleja otsust öelda.”