Endine pärnakas, rahvuslane, vabadusvõitleja ja ainus, kes on taasiseseisvunud Eesti Vabariigis mõtlemise eest poliitvangina kinni istunud, Tiit Madisson on taas vanas kodulinnas.
Tiit Madisson: Olen taas Pärnu linna kodanik
4. august 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiit Madisson, mis asju Pärnus ajate?
Olen veidi üle kahe nädala taas Pärnu linna kodanik. Lapsed on kodust välja lennanud ja elukohaga Tallinna külje all mind miski ei seo. Pärnu on vana kodulinn ja siiapoole kisub tagasi.
Pidite mõni aasta tagasi Kreekasse kolima. Mis sellest mõttest sai?
See oli mingi kolm aastat tagasi ja peaaegu oleksin läinud. Abikaasa töötas Kreekas kolm kuud ühes kalarestoranis, aga ta veendus, et töövõtjana nii uhke rahva hulgas on raske hakkama saada. Kui ikka väga sujuvalt kreeka keelt ei räägi, oled teise sordi inimene. Hakkama saab, kui oled väikeettevõtja. Rhodosel on terve tänav soomlaste kauplusi-kohvikuid, mõni ei räägi kreeka keeltki.
Minul raha kas väikese öömaja või taverni ostmiseks pole ja see mõte jäi katki.
Seda ma küll ei usu, et Tiit Madisson on tulnud Pärnusse mõne kaugemale ulatuva plaanita. Mis on teoksil?
Tahaksin kohalikel valimistel kaasa lüüa. Mulle tundub väljastpoolt vaadatuna, et Pärnu on selline seisev vesi, kus midagi ei toimu, ja kui toimubki, kaasnevad sellega skandaalid ja rahaafäärid. Valus, et mu kodulinnas on asjad soikus.
Pärnus on koalitsioonis Kesk- ja Reformierakond, kes riigi tasemel kaklevad, nii et karvad lendavad. Mulle näib, et Pärnus koos püsimise juures pole olulised põhimõtted, vaid omakasu ja rahahuvi.
Meil on plaanis teha uus valimisliit ja sinna kandidaatide leidmisega ma praegu tegelengi. Mõttekaaslased saavad minuga ühendust numbril 5390 9474 või e-posti aadressil laiandi99@hot.ee. Eesmärk oleks ausalt ja aateliselt linna juhtida. Olen olnud Lihula vallavanem ja kaks korda volikogu liige, seega arvan üht-teist kohalikust omavalitsusest teadvat.
Kas Lihula enam tagasi ei tõmmanud?
Mõni volikogu liige uuris, kas mul poleks huvi taas vallavanemaks kandideerida. Kui olin vallavanem, õnnestus meil päris hästi europrojektidega raha sisse tuua, korraldasime loodusfilmide festivali, korrastasime linnusemäge, Lihula katlamaja viidi üle loodusküttele. Sambavärk pani Lihula lausa maailmakaardile.
Olin vallavanem kolm aastat, kuigi volikogus oli meil vaid üks enamhääl.
Vallavanema amet on päris raske, kui süüvida kõigi inimeste muredesse ja need töölt koju kaasa võtta.
Praegu on Lihula vallal 35 miljonit krooni võlgu, eelarve on ligikaudu niisama suur – vaid enesetapja läheks sinna vallavanemaks. Viimases hädas püütakse isegi üürnikega kortereid müüa. Muidugi, minu ajal oli üldine majandusolukord parem, Lihula vald oli üks esimesi, mis hakkas maksma sünnitoetust 5000 krooni.
Tänavu möödub 70 aastat Molotovi-Ribbentropi paktist, sellega seoses meenub Hirvepark 1987. aastal.
Seekord möödub ka 20 aastat Balti ketist, mis toimus pärast Hirvepargi initsiatiivi. Loodan, et saan seal mõne sõna öelda. Kaks aastat tagasi, kui tähistati 20 aasta möödumist Hirvepargi koosolekust, oli nii, et nomenklatuursed seltsimehed Mart Laar, Tunne Kelam, Toomas Hendrik Ilves pidasid seal kõnesid, kui vägev see esimene koosolek oli, aga selle korraldajaid ei kutsutud ja kellelegi sõna ei antud. Kukkus imelikult välja, et ajalugu teevad võitjad, aga minutaolised on igal ajal kaotajad. Meil on õnn olla müürimurdjad, kes hiljem kõrvale tõrjutakse.