Parematel aegadel mitu gruppi päevas võõrustanud Pihlaka tallu pole külastajaid sattunud pea kolm kuud, eile tühistas rühmaekskursiooni ainus broneeringu teinud seltskond. Kasin sissetulek paneb perenaise loomade pärast muret tundma.
Pihlaka perenaine säilitab raskuste kiuste optimismi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pühapäeval Eesti meediaväljaannetesse jõudnud Pärnumaal Audru vallas asuva Pihlaka talu abipalve loomadele sööda muretsemiseks tõi taluperenaisele Katrin Pirsile mõne positiivse e-kirja ja abipakkumise kõrval rohkelt meelehärmi sapiste internetikommentaaride näol, mis seitsme aasta jooksul esimest korda lõid naise usu oma tegevuse vajalikkusesse kõikuma.
“Lugesin kommentaare, kus soovitati põrsaid otsast pannile söögiks saatma hakata, ja korraks tekkis tõesti tunne, et lihtne oleks lihaauto kutsuda, nädala pärast oleks plats puhas ja rahagi veel üle,” rääkis Pirs.
Missioonitundest kantud
Õnneks kustus mõte niisama kiiresti, kui see tulnud oli. Loomapidamine pole Pihlaka talus kunagi äriprojekt olnud, ehkki siiani suutis end nulli majandada. Perenaine tunnistas, et suure kasumi saamise eesmärgil tuleks tegelda mõne muu alaga, sest mitmekümnepealine loomakari hoiab pererahva iga päev rakkes. Eelkõige on ettevõtmine kantud missioonitundest ja armastusest, et linnalastelgi oleks koht, kus lehma, vasika või põrsaga tutvust teha.
Loomade kõrvalt peetakse rehetalumuuseumi, kus perenaine õpetab villakraasimist, tutvustab vanaaegseid põllutööriistu ja aitab tutvust teha esivanemate eluoluga.
Eestlaslikult visa Katrin Pirs pole naine, kes raskuste ilmnedes tormaks ummisjalu maailmalt abi paluma. Pigem manab rõõmsa näo ette, jätab oma toidulaualt pala vähemaks, annab selle loomale ega hakka kurtma.
Raskused on pika käärimise tulemus, mille põhjuseks majandussurutisest alguse saanud külastajatepõud, mis kahandas talu peamise sissetuleku - piletiraha pea nullini.
Julguse kaaskodanike poole pöörduda andsid sõbrad, kuid kulutulena levinud uudis Pihlaka talu loomade peatsest näljasurmast, mis anonüümsete kommenteerijate tõttu internetis aina tuure kogub, on ilmselgelt liialdus.
Külastajad oleksid abiks
Pirs kinnitas, et praegu on kõik talu loomad söönud, ja näitas selle tunnistuseks rahulolevalt aidas norisevat hiigelsiga Pepet, koplis heina matsutavaid kabjalisi ning sokkusid-lambaid, kes perenaise peost üksteise võidu leiba noolisid. Nädalapäevad tagasi sündis tallu neli minipõrsast, kes soojalambi all püherdades maailmaga tutvust teevad ja tulevikus kellegi juures loodetavasti lemmikloomana kodu leiavad.
Arvedki on seni makstud, kuid külastajate nappuse jätkudes võib nende tasumisega edaspidi probleeme tekkida. Heina ja põhku on küll võimalik krediidi peale saada, kuid seegi võlg tuleb hiljem tasuda. Praegu on kõige rohkem puudus mineraalainetest ja ussirohtudest, mida hoolealustele hädasti vaja läheks.
“Oleks meil vaid muuseum, paneks talveks uksed kinni, aga seale ei ütle, et magagu talveund ja kevadel saab jälle süüa,” muretses Pirs. “Tahan vaid, et inimesed, kellele meeldivad loomad, tuleksid meile külla.” Tunnikese loomade seltsis veetmine oleks parim viis talu jätkusuutlikkusele kaasa aidata.
Ainsa abina saab Pihlaka talu PRIA-lt pindalapõhist toetust ja Katrin Pirs usub, et kindlasti oleks toetuse taotluse võimalusi teisigi, kuid igapäevase loomade eest hoolitsemise kõrvalt on raske nende leidmiseks ja eri taotlusvormide täitmiseks aega leida. Annaks keegi otsa kätte, ajaks asju küll.
“Ega ma kurda, elame rasked ajad üle. Veel ei tea, kuidas, aga saame hakkama,” säilitas Pihlaka talu perenaine optimismi ja kinnitas, et loomadest loobumine oleks kergema vastupanu teed minek.